7. – 9. KLASS:
ÕNNELI SEPP
KIIRE KOLM SOOVI
Oli vahetund ja lapsed mängisid õues. Toots ajas nooremaid poisse kividega taga, Tõnisson hoidis omaette ja Kiir kükitas Amme jõe kaldal. Jõgi sätendas ilusasti särava päikese käes. Järsku nägi Kiir midagi kuldset jões sulpsatamas.
„Ei saa olla, kuldkala!“ karjatas ta ja hüppas imestusest püsti. Ta ei uskunud oma silmi. Toots oli samal ajal hiilinud sauna taga ja kuulnud Kiire suurest avastusest.
„Nii, noh, millest nüüd alustada,“ kogeles Kiir ja üritas leida sõnu. „No kõigepealt ma sooviksin, et võiks soovida lõpmatu arvu soove. Siis ka viisteist õuna poleks paha,“ pomises Kiir ja limpsas keelt.
„Tüdruksõpra tahaksin ka,“ lisas Kiir uhkelt. Toots irvitas sauna taga koos muigavate klassivendadega.
„Ma saan kõige õnnelikumaks poisiks!“ hõiskas Kiir valjult. „Ah et nii, tahad siin siis tüdruksõpra?“ ütles Toots Kiire selja tagant, endal kaval nägu peas.
„No ei, m-mis sa nüüd!“ kokutas Kiir ja tundis piinlikkust, „Aga, aga ära kellelegi ütle, eks!“ „Muidugi, muidugi,“ muigas Toots. „Noh, siis on ju hästi, eks o…“ Ei jõudnud Kiir oma lauset lõpetadagi, kui Toots ta selja tagant vette lükkas, ise aina irvitades. „Hahaa, säh sulle õuna ja pruuti!“ naeris Toots.
KRISTJAN SÄÄRITS
JORH ADNIEL KIIRE JÕULUD
Koolis oli raske päev ja Kiirel oli palju muresid. Ta tahtis saada eesti keele töö viie, Teele kõrval istuda ja jõuluks uusi uiske. Kui algas emakeele tund, selgus, et Kiir oli vihikud koju unustanud ja ta ei saanud korrata. Töö läks halvasti. Aga tuli mõelda uutele soovidele.
Järgmiseks mõtteks oli ju istuda terve tund Teele kõrval. Jorh mõtles plaani hoolikalt läbi ja asus tüdrukut veenma, et see ta oma pinginaabriks võtaks. Kiir oli vestlemisega nii hoos, et ei märganud suurt musta plekki oma särgi peal. Teele ei olnud nõus Kiirega istuma ja poiss ei saanud aru, mida ta valesti oli teinud. Peagi lõppes viimane tund ja kõik lapsed läksid jõuludeks koju. Kiirel oli kindel siht, et tema tahab jõuludeks uiske. Tal oli endal juba enne raha kogutud ja ka isaga räägitud. Koju jõudnud, hakkas Jorh rahataskut otsima ja ta avastas, et oli raha kooli unustanud. Kiir arvas, et enam hullemaks minna ei saa . Ta hakkas kooli poole jooksma ja jõudis kohale täpselt enne õpetaja lahkumist. Jorh võttis oma raha ja lippas tagasi koju. Kui raha oli isale üle antud, jäi poiss rahulikult jõule ootama.
Kui jõululaupäev lõpuks käes, oli Kiir väga elevil. Ta ei jõudnud oodata, kuni saab uusi uiske proovida. Pakid said jagatud ja kõik hakkasid kiiresti omi kinke avama. Jorh krahmas ka oma paki ja avas selle. Tema üllatuseks olid pakis hoopis talvesaapad. Isa tuli poja juurde ja ütles: „Ma arvan, et saapad on palju kasulikumad kui need igavad uisud.“
Kiir arvas, et need olid läbi aegade kõige hullemad jõulud
10.- 12. KLASS:
INDREK LALIN
Lible tähelepanekuid Amme kaldapealselt
Alates sellest, kui mind siia kaldapealsele mõnusalt istuma seati, on minust saanud tähelepanelik vaatleja. Kuigi minu igapäevaelu on suhteliselt üksluine, on siin Amme jõe kaldal mõnus istuda, sest just siia ma kuulun.
Te võite arvata, et mida mul seal kaldapealsel näha ikka on, kuid võrreldes minu oma eluajaga on tänapäeva elu vägagi sündmusterohke. Muidugi oli minu eluajal see pluss, et sain ringi liikuda ja sellega kaasnevaid elumugavusi nautida. Jah, vot see ringi liikumine, seda ma igatsen, ja kui saaks vahel ka pisut napsitada, no siis poleks olemisel viga midagi. Kui nüüd mõelda, siis mõned soovid oleks mul veel. Esiteks sooviks ma, et see paganama tuli öösel ära kustutataks. Kas te kujutate ette, kui võimatu on öösel magama jääda, kui tuli otse silma paistab. Ka oleks tore, kui keegi mulle katuse pea kohale ehitaks. Vihmaste ilmadega olen ma alati läbimärg ja uskuge mind, see ei ole tore kogemus. Kui need kaks asja saaks korda, siis oleks olemine juba päris kena.
Noh, ega see eluolu siin kaldapealsel ainult halb ole. Enamasti on see ikka meeldiv. Igal hommikul näen ma, kuidas lapsed kooli lähevad. Ja see paneb mind mõtlema, miks ei pandud koolile nime minu järgi. Kristjan Lible Palamuse Gümnaasium. Voh, see oleks alles õige nimi ühele koolile! Kuigi ma ise suurem asi õppija ei olnud, oleks ju tore enda nimelise kooli õpilastele igal hommikul järele vaadata.
Ehk soovite teada saada, mis on minu lemmikaastaaeg? Jah, võite ju arvata, et selleks on kevad, aga ei. Otse loomulikult on see sügis. Sügis on tore aeg mitmel põhjusel. Nagu enne mainitud, meeldib mulle vaadata, kuidas lapsed kooli ja vanemad tööle ruttavad. Oli ka minul omal ajal töökoht. Huvitav, kes seal kirikus praegu kellamees peaks olema? Ja veel meeldib mulle sügis sellepärast, et siis toimub ju Paunvere väljanäitus ja laat. Siis tulevad inimesed ka minuga pilti tegema.
Jah, selline see minu olemine siin on. Lihtsalt istun ja vaatan, kuidas maailm mööda kiirustab.
Ja ma olen siin täiesti rahul. Ainult palun, kustutage see tuli ära!
ELIISA MARLEEN METSASTE
ARNO KIRI ÕPETAJA LAURILE
(Arno kõnnib närviliselt mööda korterit ringi ja räägib omaette.)
- Kas kirjutada õpetaja Laurile kiri või mitte? Nii palju aastaid on möödas, lausa 105 aastat.
- Kui kirjutan, millest see kiri rääkida võiks?
- Võiksin ju uurida, kuidas tal läinud on, millega ta tegelnud ka on, kuidas on elu Palamuse Kihelkonnakoolis. Saaksin ka enese elukesest pajatada. Kõik on hoopis teisiti kui siis.
(Arno otsib üles oma arvuti ja asub kirja kirjutama. Ta on alustussõnad ekraanile saanud, kui ühtäkki kõik ära kustutab.)
- Ega ma ometigi e-maili saata saa. Õpetaja Laur on ikka vanakooli mees. Ma pean talle kirjutama iseenesest mõistetavalt käsitsi.
(Niisiis tormab Arno kirjutuslaua juurde, võtab sahtlist paberi ja pliiatsitopsist pastapliiatsi. Mõtlikult vaatab ta aknast välja ja närib pastapliiatsi pead.)
- Millest alustan…
- Tere, kooliõpetaja Laur…
- Kirjutan teile, et uurida kuidas teil läheb. Kuidas on Palamuse koolielu muutunud? Kas koolimaja on ka muudetud? Teatavasti käiavad õpilased nüüd kodust kooli. Meie ikka omal ajal ööbisime koolipäevadel koolis …
(Arno on saanud pika uuriva kirja paberile. Nüüd on aeg enda elu tutvustamise jaoks.)
- Mina ise elan Tallinnas, vanalinnas. Mul on siin Imelikuga kolmetoaline korter. Plaanime varsti abielu sõlmima minna. Teate seda tänapäeva ühiskonda. Meie leidsime ka teineteist. Kõik ei ole loomulikult nii avalik veel.
Mina läksin pärast kooli ajakirjandust õppima. See oli huvitav, aga töötada ma sel alal ei sooviks.
Peale ajakirjandust läksin ma edasi õppima muusikaõpetajaks, ja sellega tegelen ma siiani. Ka teie kingitud viiul on mul ikka alles.
Imelikuga kokku elama hakates võtsin ka ühe kokanduskursuse. See osa on meie peres nüüd minu õlul.
Tean, et Toots ja Teele leidsid ka teineteist. Küll nad on toredad ning nende lapsed veel enam. Käime nendega tihti läbi.
Me oleme Imelikuga mõlemad ka tervisliku elu peal. Käime regulaarselt pilateses ja Imelik on veganiks hakanud.
Varsti on tulemas Paunvere laat, loodetavasti näeme seal. Teeme äkki ühe koduveini ja ajame juttu. Meenutame vanu aegu …
(Arno lisab lõpulaused ning nime ja murrab lehe pooleks. Kleebib ümbrikule margi ja kirjutab aadressid ning paneb kirja lauale, et see hiljem postkontorisse viia.)
TÄISKASVANUD:
MARI KARILAID
JAAN, TEMA ISE
Kuidas ma küll magada saan, Jaan, kui sina mulle aknast silma vaatad, otse sinna, kus ma olen, oma mehe selja taha. Ah et tema norskab, sellepärast olen ma üleval. Mine nüüd! Inimene tegi päev otsa tööd ju! Tema ei kõnni jah ringi nagu sina, viimase õitsva sirelipõõsa hullutavalt lõhnav õiekobar nööpaugus, lõõritades lõokesega võidu laulu ja naeru. Selgki, ma näen, on sul alles purune, sest lebasid veel niitmata heinamaal kesk karikakraid ja kasteheinu ning vaatasid pilvi ja päikest läbi timuti tipus unistava kollase lapsuliblika tiibade. Ja pole asjagi sul sellest, et läbi lombi siia tulles varvas ja püksisäär märjaks sai!
Naerad veel pealekauba, et ööjahedus vaid karastab meest, kui ehalisena lakaluugil istudes jalgu kõlgutad, mailased varba vahel ja selja taga värske heinapall ning pea kohal heljumas maarjaheina meelierutav oreool. Kõlgutad jalgu ja vaatad otsa. Kuule-kuule! Mulle tundub, et näed midagi muudki peale silmade!
Kuidas küll võis see juhtuda, et ma peaaegu su unustasin! Akent lahti lükates, et ööbiku laksutamine tuppa kostaks, märkasin sind ometi kohe, jaaniussidega õlekarva juustes ja väriheinaga näpus. Miks sa küll kutsud mind seitsmest erinevast lillest pärga punuma ja otsima sõnajalaõit!? Jaan, sina oled üks Nipernaadi! Sina tuled ja lähed, aga mina ju pean jääma siia.
Aga … ega ma ei peagi sulle ütlema, et oled juba võtnud mu meeled endaga sinna lakaluugile, kust pilk ulatub üle väreleva udu ning kus meenub, et…
*
Kastetilgad varbavanniks,
päiksekiired soojaks salliks.
Linnulaul on lustiks kõrvus,
maarjaheinast saab mu sõrmus.
ANNELI LAMP
TUULDE RÄÄGITUD
nelja ilmakaare laulu laulan üksi kõrgel mäel
rõskes sügishommikus ja valge leerikleidi väel
esimese salmi hüüan itta sealt kus tõuseb päev
lauldes soolasambaks loitsin liginevad vaenuväed
teise salmi lõunasse ma leelotan kui leebe tuul
kuigi nägu päiksest põleb janu kätte kuivab suu
kolmandana läände hõiskan päike läheb loodele
ka ma ise nõnda lauldes lähemaks saan taevale
ümisedes neljandat kui kustub punav pilvepael
minu viimset ohet kuuleb ainult plinkiv Põhjanael
TEA LALL
HÜVASTIJÄTT
Amalie, külas kutsuti teda ikka Maaliks, istus väsinult väikesele koorunud värviga pingikesele ja vaatas hauaplatsi raudristil olevat vaevuloetavat kirja „Anna 1867-1888“. Vaene noor naine oli elanud vaid kahekümne ühe aastaseks. Täpselt nii vana oli Maali siis, kui Augustile mehele läks. See Maalile võõra ammusurnud noore naise haud oli omandanud teatava tähenduse. Ega Maali seda isegi seletada osanud, millise just. Aga teda tõmbas siia. Iga kord kui ta surnuaiale tuli, istus ta mõne minuti Anna haual ja surnuaialt lahkudes oli see samuti tema viimane peatuspaik. See oli haud, kuhu ta aeg-ajalt kodust tulles ka põllulilli tõi. Või siis kevadisi tulpe oma peenrast või nartsisse. Varsti saab sireleid tuua, mõtles ta ohates enne kui roostes ristilt tuge otsides tõusis, et koju minna. Päike oli juba madalale langenud ja heitis läbi surnuaia servas kasvavate tammevõrade pikki varje, mis ulatusid esimese rea haudadeni. See oligi Maali aja mõõdupuu. Et kui varjud muutuvad nii pikaks, et langevad esimestele haudadele, on aeg minema hakata. Linnud ei raatsinud veel vaikida. Lõpuks ometi oli kauaoodatud soe kohal, aga Maali ei talunud enam sooja. Surnuaial roobitsemine võttis ta ka jaheda ilmaga võhmale, mis siis veel palavast rääkida. Täna polnudki ta jõudnud rohkem korda teha, kui kaheksa hauda. Võib ju tunduda, et seda polegi teab mis palju, aga tegemist on nendega ikka üksjagu: lehed riisuda, rohi kitkuda, mõnele kehvemale ka alt järve äärest liiva kärutada… Siia väikesesse surnuaeda, pärapõrgus, kõikidest linnadest ja suurematest alevitest kaugel, sattus harva inimesi. Viimastel aastakümnetel polnud siia kedagi juurde maetud ja iga aastaga tekkis üha enam haudu, mis hooldamata jäid. Vanad surid ja noored enam ei tulnud. Sama saatus oli ka Maali pisikesel kodukülal. Polnud enam, kellega rääkidagi. Aga vahel ju tahaks. Kuigi vanuse kasvades tundus Maalile aina enam, et ehk ei olegi tark oma muret ja elu inimeste ette laotada. Surnuaed oli selleks hea paik, siin olid tuul, puud ja Anna, räägi palju ja mida tahad, keegi ei ütle, et oled rumal või tark või et sa pole oma elu osanud õigesti elada. Nii ongi hea.
Viimases otsas olidki Maali ja Kudruse Jakob veel kaks viimast hinge külas. Üle-eelmisel talvel suri ka vana Jakob ja nii jäi Maali päris üksi, keset kõledat tühjust. Kudruse talu oli omal ajal ilus, künka otsas kenad hooned, võimsad pärnad õue ääristamas, nüüd olid aida ja lauda katused paksu lume all sisse kukkunud, omaaegsest kenast majast oli saanud armetu kökats, mäda ja vildakas ning ootas nüüd tühjalt sama saatust, mis hüljatud surnuaedki. Ühel päeval ei tule siia enam keegi, isegi mõni üksik uitaja ei satu siia ja loodus võtab tasapisi kõik oma tiiva alla, peidab unustusse.
Kokku oli selles külakeses üksteist maja. Vanasti olid kõik mööda lagedat laiali, paar tükki orus, ülejäänud igaüks oma künka otsas. Nüüd oli lagedast saanud võsa, enam ei paistnud majakesed üksteise õuedele, igaüks kükitas oma tuka sees peidus. Eks ennevanasti oli siin maju rohkemgi olnud, aga mitmest olid nüüdseks alles vaid varemed, mõnda endist majakohta reetsid vaid hirmvana õunapuuaed või sirelipõõsas. Aga ega see üksindus Maalit ei hirmutanudki, sest vanast Jakobist talle niikuinii seltsi ei olnud, mingit juttu nad väga ei teinud. Jakob oli vana ja kibestunud, vähese jutuga mees. Ihu oli juba nõder, aga vaim püsis, küllap tänu oma isepäisele loomusele, virge ja nii elas papi üheksakümne seitsme aastaseks. Iga kord, kui Maali tema uksele koputas, kostus toast: „Kui surm, siis tule sisse!“ Nii oli see olnud juba mitu aastat, aga surm ei tulnud, ikka ainult Maali, kes vahel autolavkast mehele leiba või kodust purgiga suppi viis. Mõnikord ütles Jakob, et ära enam süüa toogi, ega see surm vist muidu tule, kui tuleb söömine ära jätta. Aga Maali viis ikka kuni ühel päeval Jakob tema koputusele ei vastanud. Maali teadis juba ette, et seekord oli surm tulnud. Ta astus tuppa ja seal see vanamees oli, istus oma laua taga, mitu aastat vana koltunud ajaleht laual lahti, uusi lehti polnud siin ju kusagilt võtta, pea rinnale langenud, nägu rahulik, isegi õnnis.
See oli ilus surm, ka Maali ise tahtnuks nii surra, omas kodus, igapäevaseid toimetusi tehes. Aga et ta iga päev surnuaial müttas ja end seal hirmsasti väsitas, siis võis ju alati juhtuda, et surm saabubki seal, võõraid haudu kraapides. Seda poleks ta küll tahtnud, aga ega siis kohta saa keegi valida. Kui tuleb, siis tuleb see surm ja teha pole midagi.
Vanal Jakobil oli ka poeg. Paber, millele Jakob oli kunagi oma värisevate kätega kirjutanud suurelt poja telefoninumbri, oli torgatud seinakella vahele, seal ta ilutses ja koltus, aga Maali ei teadnud, et Jakob oleks pojale kunagi helistanud. Viimati helistas, kui kolhoosi karjalaudas töötas, seal olid telefonid, aga mingi must kass jooksis toona nende vahelt läbi ja kange mees enam pojaga ei suhelnud, numbrit hoidis küll alles. Nüüd polnud tal ju telefonigi ja jumal teab, kes sellele seinal olevale numbrile täna vastaks. Maali võttis paberi siiski kaasa kui järgmisel päeval lavkasse läks ja palus müüjal helistada. Õnneks oligi teises otsas Jakobi poeg ja Maali sai surmateate edasi anda. Poeg tuli juba sama päeva õhtul ja viis Jakobi kaasa. Kuhu vana mees maeti, seda Maali teada ei saanudki. Võib-olla oli siiani urniga kusagil garaažiriiulis nagu viimasel ajal kombeks.
Maalile oli üks kauge sugulane kunagi ammu toonud oma vana mobiiletelefoni. Mingi aja sai Maali sellega isegi helistada, aga siis, nagu sugulane hoiatanud oli, sai kõneaeg otsa. Ega Maali saanud aru, mida see täpselt tähendas, aga telefoniga enam helistada ei saanud ja see seisis sellest ajast alates kasutult kummutisahtlis. Pealegi, kellele tal olekski helistada. Polnud tal ei lapsi ega õigeid sugulasi. Ainus, kes veel alles, oli õepoeg Armand. Temaga pidas Maali kirjavahetust või õigem oleks öelda, et kirjutajaks oli Maali, vastuseid ei saanud ta kunagi. Aga nii vähemalt tundis ta, et pole siin maailmas päris üksinda. Et on tema, lavkamüüja ja Armand. Õepoeg Armand oli üks omamoodi mees. Ei olnud Maali kunagi aru saanud, mis inimene ta on. Lapsena oli ta kummaliselt salalik, rääkima hakkas hilja ja tal oli tugev kõnedefekt. Vahel tundus Maalile, et ega ta vist päris terve mõistusega ei olegi. Täisealiseks saades hoidis ta omaette ja jäi vanapoisiks. Kui Maali õde, Armandi ema Liisa suri, pärandas ta oma ainsale pojale hulga maid ja metsi ja siis läks poisil mõistus nagu rohkem lahti. Vaat, mis imesid ikka raha teeb. Mingil ajal hakkas ta kokku elama isegi ühe täitsa toreda naisega, aga see kooselu ei kestnud kuigi kaua ja varsti oli paadunud vanapoiss jälle üksi. Aga kui paremat sugulast polnud kusagilt võtta, siis käis see kah. Ja nii Maali Armandile vahel kirjutaski.
Ja muidugi oli Maalil veel kass Kusti. Omal ajal, kui laut tühjaks jäi, jäi maha ka terve hulk õnnetuid loomi. Ühel päeval polnud enam kedagi, kes neile vaesekestele piima annaks, loomad nälgisid, mõned surid, mõned sigisid. Maali tõi neile pikka aega süüa, aga see ei saanud igavesti kesta. Nii toppis ta lõpuks pisarsilmil loomakesed kartulikotti ja uputas lauda taha pooleldi kinnikasvanud tiiki. Koju viis ta ainult Kusti, ei teagi, miks just tema ja Kustist sai tema ainus sõber ja seltsiline.
Maali pani kodus supi keema ja istus väsinult oma katkiste vedrudega tugitooli. Vanadusest kurt Kusti hüppas talle sülle ja nurrus tänulikult. Vana maja täitev kopituse hõng segunes vähehaaval keeduliha lõhnaga. Igale tulijale oleks see imal segu vastumeelne olnud, kuid Maali ei pannud neid lõhnu enam tähele. Ta oli ise neist läbi imbunud.
Hiljem laua taga kuuma suppi valjusti luristades tegi ta valmis järgmise päeva plaani. Homme võtab ta ette surnuaia tagumise otsa hauad. Seal on rohi juba nii kõrge, et natuke veel ja siis enam jõud üle ei käi. Kuus mahajäetud hauaplatsi. Siis on surnuaial selleks korraks ring peal. Raadio ennustas kuuma ilma. See ei tähenda head, aga ta peab jõudma. Eks tuleb vahepeal varjus puhata, Anna hauale langevad kõrgete elupuude varjud, seal on hea lahe istuda. Ta võtab kaasa supi, et vahepeal mitte koduskäimisele aega raisata ja sööb sealsamas ära. Nii jõuab õhtuks tööga valmis.
*****
Kui Maali silmad lahti tegi, oli õues hämar. Esiotsa arvas ta, et on liiga vara ärganud, aga midagi tundus nii väljas kui tema enese sees olevat valesti. Ta püüdis tõusta, kuid pea käis ringi ja tuline valusähvatus sundis pea uuesti padjale tagasi. Ta lamas voodis, käed surisesid, keha tundus raske ja tuim ja hirm hiilis vähehaaval ligi. Midagi oli lahti. Ta püüdis läbi valu pead keerata, et laua pealt kella vaadata, aga oli nii hämar, et silmad ei seletanud numbreid. Ta püüdis end uuesti istukile ajada, kuid kukkus jõuetult voodisse tagasi. Keha ei kuulanud sõna. Suutmata aega määrata, püüdis ta kuulatada, mis hääled väljast kostavad. Aga ta ei kuulnud mitte midagi peale vaikuse, mis oli täidetud kella tiksumise ja tema enda verekohinaga kõrvus. Mu jumal, mõtles ta, ma suren siia nagu Jakob suri, nii ma ju tahtsingi surra, omas kodus, aga Jakobil oli vähemalt poeg, kellele sõna saata, minul pole sedagi. On ainult Armand. On testamentki Armandile ammuilma tehtud, aga see seisab sahtlis ja Armandil pole sellest aimugi. Ja mis sest testamendist, kui ta minu surmastki teada ei saa. Ei, ei, ma pean end jalule ajama ja kirja kirjutama, selle lavkamüüja kätte viima…Surnuaed surnuaiaks, las need mõned hauad jääda, ülejäänu on ju enam-vähem korras ja minu töö on tehtud. Äkki tegin endale liiga, rumal vanamutt. Kas siis mõni terve mõistusega inimene võtab kätte ja hakkab võõraid haudu kraapima. Kõik need aastad. Oleks pidanud ennast hoidma, käima korra nädalas lavkas, jalutama niisama surnuaeda, kui muud moodi ei saa, Anna hauale lilli viima. Aga rassida nii aastate kaupa, asja eest, teist taga… Nii kirus ta end, pea valu täis, ihuliikmed rasked nagu tinasse valatud, käed tuimad, ent mõte selge.
Kui Maali järgmine kord silmad avas, säras päike kõrgel taevas ja soojal aknalaual põristasid kärbsed. Juba elajad kohal, mõtles Maali mõrult ja proovis end liigutada. Olemine tundus veidi parem, suurt peavalu ei olnud ja käedki ei surisenud enam nii vastikult. Igaks juhuks ei julgenud ta kohe tõusta. Ettevaatlikult tõstis ta ühe käe ja liigutas sõrmi, siis teise. Näis, et vähemalt käed töötasid. Seejärel liigutas ta jalalabasid, tõstis siis jala püsti ja kõverdas põlvest, tegi sama teise jalaga. Jalad töötasid samuti. Nüüd oli vaja proovida pead tõsta. Ta keeras pead esiotsa ettevaatlikult ühelt küljelt teisele ja kui see suurt valu ei teinud, lükkas end aegamisi küünarnukkidele ja tõusis poolistukile. Polnud hullu midagi. Edasi lükkas ta jalad üle voodiääre vaikselt põrandale ja istus voodiservale, oodates, mis edasi juhtuma hakkab. Pea tuigatas korraks teravalt, kuid valu vaibus ja olemine tundus peaaegu hea olevat. Oli selge, et midagi oli temaga vahepeal juhtunud, aga mis see oli, polnud tal aimugi. Insult äkki, mõtles ta. Tema vanaema, ema ja õde olid kõik surnud insulti, polnud ime, kui temaga sama juhtuks. Ta tõusis tasakesi, toetudes voodiotsale, läks laua juurde ja vajutas raadio käima. Selgus, et vahepeal on kadunud kaks päeva, kaks pikka päeva, millest Maali osa ei saanud.
Möödus nädal ja teine ning Maali ei tundnud end enam haigena, küll jäi aga püsima kummaline, sügavalt sisemusest tulev eelaimdus, millist ta iial varem ei olnud tundnud. Ta asus toimetama, sest tal oli plaan. Palju asju oli vaja ära teha. Liigagi palju tema, põdura vanainimese jaoks, aga eks ta oli harjunud tegema. Jõudu oli nagu tsipake vähem, aga sellest ei tohtinud hoolida.
Sel päeval ei keetnud ta suppi, ei hakanud sellele aega raiskama. Ta võttis labida ja läks surnuaeda, sest teadis täpselt, mida on vaja teha ja et aeg on piiratud. Siis nägi ta, et pehkinud pingike Anna haual oli vahepeal kokku kukkunud. Just, kõik ongi selge, mõtles ta. Maali korjas pingiriismed ja viis surnuaia taha võssa. Anna kõrval oli paras lapike tühja maad. Võimalik, et seal puhkas keegi kaugest ajast, aga ühtegi tähist ei olnud ja mis vahet seal oligi. Kaevamine oli raske, ilm oli kuum ja juba mõne labidatäiega oli Maalil võhm väljas. Ta pidi toimetama targalt, end säästvalt, ainult nii sai ta teha seda, mida tegema pidi. Niipaljukest aega oli ta ometi veel ära teeninud. „Armas jumal,” palus ta, „anna mulle jõudu oma töö lõpuni teha, olen teie juurde teel, mu kullakesed. Ja andke mulle andeks, et mul ei olnud võimalust teile kõigile lilli tuua ega küünlaid süüdata. Tegin, mis suutsin.”
Õhtul oli olemine halb. Ta keetis endale teed ja istus laua taha. Hing oli rahutu. Ta võttis kummutilt vihiku, rebis sellest lehe ja hakkas kirja kirjutama.
„Hea Armand. Nüüd on lugu nii, et mind ei ole enam kauaks. Kõigepealt tea, et oma varanatukese pärandan sulle, testament on kummuti keskmises sahtlis, roheliste kaantega kausta vahel. Minu igerik maja ja need mõned hektarid söötis maad jäävad sulle. Mida sa sellega siin mahajäetud kolkas peale hakkad, pole mul aimugi, eks sa ise tead. Vastutasuks soovin, et sa mu mataksid nagu kord ja kohus. Sa ei pea palju tegema, mul on kõik valmis mõeldud. Matuseraha on kõrvale pandud ja see on aida all, trepist paremal pool esimese suure kivi taga klaaspurgis, mis on keeratud vana kirju kampsuni sisse. Sellest peaks kõigeks jaguma ja jääb ehk ülegi. Kirst on mul juba ammu valmis, see on aidas, kile sisse pakitud. Hiired olid talle üksvahe pisut liiga teinud, aga pärast seda hoidsin hoolikalt mürgiga need loomad aidast eemal, Ega nad suurt kahju ei teinudki, ainult natukene on riiet rikutud. Matustele pole kedagi kutsuda. Kui tahad, võta mõni sõber lihtsalt seltsiks kaasa. Ja nüüd palun pane tähele, ma soovin, et mataksid mind meie vanasse surnuaeda. Mul on seal oma koht ja see ei ole Augusti kõrval. Kui jõuad surnuaeda, lähed esimesest väravast sisse ja kõnnid otse edasi, kuni kabelini. Kabeli juurest keerad paremale, eemalt paistavad kaks kõrget elupuud, lähed nendeni ja elupuude vastu jääb haud, millel rauast vana rist kirjaga „Anna 1867-1888“. Rist on roostes ja kiri halvasti näha, aga küllap leiad selle järgi, et Anna kõrval on valmiskaevatud haud. See on minu haud. Mis mul siin muud tarka teha oli, kui endale hauda kaevata. Lihtsalt ütlen, et sa ei kohkuks. Loodan väga sinule, kedagi teist mul ei ole ja tasun sulle varaga. Maa on siin hea, põld kasvatab kenasti, kui laudal katus ära vahetada, võib seal veel loomigi pidada, kui vanad heinamaad võsast puhtaks teha, jaguks sellest küll ja küll. Ait kannatab ka veel mõne aasta, aga siis tuleb põrand välja vahetada. Suvel on siin väga ilus ja vaikne, peenrad on lilli täis, kevadel on sirelid õites ja sügisel annavad õunapuud hea saagi. Kallis Armand, ma arvan, et tule nii kiiresti, kui saad, kohe, kui kiri käes. Sinu tädi Maali.”
Järgmisel päeval viis Maali kirja lavkamüüja kätte, et see kirja alevis posti paneks, andis ka margiraha ja ostis talle tänutäheks ühe Annekese šokolaadi.
Seejärel hakkas ta kaupa valima, tavapäraste supikontide asemel ostis ta seekord hoopis paremat kraami, puhast tailiha, vahukoort ja võid, uhke kommikarbi, purgi suitsuangerjat ning kõige lõpuks hirmkalli konjaki. Müüja pilgutas imestunult silmi, kuid ei söandanud midagi uurima hakata.
Maali tassis rasket toidukotti vaevaliselt kodu poole, teel tegi ta mitu puhkepausi, istus kraavikaldale, kiskus lahti kommikarbi ning maiustas. Edasi pole muud, kui teha nagu plaanitud ja oodata.
Igal järgneval päeval kaevas ta natuke. Mõnel päeval päris vähe, teisel, jahedamal, pisut rohkem. See oli hirmraske töö, kuigi maa oli liivane ja kerge ning puude juured siiani ei ulatunud. Koht oli ideaalne, kõige parem mis olla sai, oma tundmatu noore Anna kõrval. Tema enda August oli hoopis teises surnuaia otsas, aga sinna ta mingi hinna eest ei tahtnud. Ta oli küll kohusetundlikult Augusti platsi eest hoolitsenud, kuid see ei olnud tema koht. Ta oli olnud pikki aastaid oma mehe kõrval, kui see haigeks jäi, siis ikka vapralt lõpuni, nii nagu peab ja ollakse, aga armastust ei olnud, armastus tuli alles hiljem, palju hiljem. Ja see oli teistlaadi armastus, armastus mitte niivõrd inimeste, kui selle hüljatud küla, surnuaia ja siinsete ööbikute vastu.
Kui haud lõpuks valmis kaevatud, torkas ta igaks juhuks liivahunnikusse pika toika, millele keerutas ümber kollase riideriba, kuhu oli pastakaga kirjutanud oma nime. Sest mine tea, ega Armand ju surnuaeda tunne, äkki ei leia platsi üles või arvab, et see on kellegi teise jaoks kaevatud.
Järgmisel hommikul tegi ta endale valmis võisaiad ja kuhjas sellele angerjatükke. Siis tegi kohvi ning kui kohvi jahtus, otsis kapist välja hoolikalt kilesse pakitud pambu, milles olid tumeroheline eest pitsiga villane kleit, pitsist servaga aluspesu, sukad, roosa õhuline pearätt ning rohelised pealt nööridega samsskingad. Ta oli kaalunud, et äkki oleksid sussid ka sobinud, aga et kingad olid nii ilusad, jäi ta siiski nende juurde. Heldinult silitas ta nende rohelist samssi. Ta oli need kingad ostnud oma esimesest palgast, kuid polnud neid raatsinud kunagi kanda. Noh, nüüd saavad nad jalga õige pikaks ajaks, mõtles ta. Ta pani riided õue tuulduma, läks tuppa ja hakkas angerjasaiu sööma. Kogu keha valutas, käed olid jälle tuimad, kaela mööda valgus kuni sabakondini näriv valu. Hauakaevamine on mitme mehe töö, mõtles ta ja rüüpas kohvi, mina, seitsemekümne kaheksane, sain sellega üksi hakkama. Ta oli uhke enda üle, head tunnet jäid varjutama vaid need viimased hauad, mida tal enam aega korda teha ei ole. Sinna ei tule enam kunagi keegi, kui mina kaon, mõtles ta. Kõik need inimesed on unustatud ja ometi olid nad seda elu väärt. Kas nad väärivad nüüd unustamist? Või ongi see elu paratamatus?
Pärast lõunat pani ta lihatüki ahju ja hakkas maja kraamima. Eks maja oligi puhas, Maalil oli maja alati puhas, küll vana ja luitunud, aga vaja oli siiski veel tolm ära võtta ja põrandad üle käia. Ega kopituse vastu ei saanud muudmoodi, kui aknad lahti ja tuulutades. Väsimus tikkus aina enam peale. Ta istus ning lasi pilgul toas ringi käia. Seintel oli jumal teab mis ajast pärit pruun tapeet, voodi juurest mustaks nühitud, laed aja jooksul tumehalliks tahmanud. Niiskus oli vundamendipragudest sisse hiilinud ja end aina ülepoole vedanud, jättes tapeedile inetuid pruune laike, põrandatel polnud enam õieti värvi, seal, kus rohkem kõnniti, tikkusid hallid lauad värvikihi alt välja, truubi pealt pudenes värvilatakaid, kõik oli kole ja vana, majas polnud vett sees ja käimlagi oli kaugel sauna nurga taga õues. Miks peaks üldse keegi seda endale tahtma, mõtles ta nukralt. See saigi olla ainult minu kodu, minu kõige armsam paik maamunal, oskaks keegi veel peale minu siin õnnelik olla? Oleks see üldse võimalik? Mis siis, kui Armand ei tule?
Õhtul istus ta praadi sööma. Maali ei mäletanudki enam, millal viimati nii ilusat ja head rõõsas koores hautatud liha sõi. Vist polnud söönudki. Vikerraadiost tulid nooruspõlve meenutavad meloodiad. Ta keeras raadio valjemaks. Elu oli veerenud sama kiiresti, kui ümmargune kivi mööda mäenõlva, ajaga aina kiirust kogudes. See ehk seletabki, miks vanemaks saades aastad kiiremi kadusid.
Sel õhtul kutsus ta Kusti enda juurde voodisse. Tavaliselt magas kass sara lakas, vaid talviti oli toas, aga täna oli tema koht siin, Maali sooja ja tuikava külje vastas. Ta pani kassile enne voodissepugemist ära viimased angerjariismed ning hilisõhtul, kui loojang kõrgeks kasvanud kuuseheki vahelt veel tumedalt punas, magasid mõlemad õndsa und.
Varahommikul kräunus Kusti oma perenaise üles, et välja saada. Nii nagu palju kordi varemgi, aga seekord oli midagi teisiti. Maali ajas end voodis istukile ega kiirustanud. Pea käis ringi ning ta ei suutnud kohe tõusta. Kusti keerutas ümber tema jalgade, hõõrus küll üht, siis teist säärt, küllap oli veel angejamaitse suus ja lootis, et head-paremat jagub tänasekski, aga Maalil olid mõtted mujal. Ta tõusis vaevaliselt, pani end riidesse, võttis kapist vana, põlvest põlve hoitud tikandiga padjapüüri, torkas sinna sisse triikraua. Kusti tuli tema juurde, uudishimulik nagu ta oli, nii et Maali ei pidanud üldse vaeva nägema, et kass püüri sisse pista ja see pealt kokku tõmmata ning nööriga kinni siduda. Ta kõndis, kräunuv ja rabelev kassike padjapüüris lauda taha ja viskas silmi kinni pigistades kompsu tiiki, keeras end jalapealt ringi ning tuli nii kiire sammuga, kui väsinud ja valutav keha lubas, koju tagasi.
Täna ei pannud ta isegi raadiot mängima. Polnud üldse tuju. Ta heitis uuesti pikali. Jah, nüüd see juhtub. Varsti saab ta siit ära, ei pea enam kaua ootama. Sel aastal jäävadki sirelid nägemata, aga eks ole neid juba nähtud küll. Oleks tahtnud Annale viia, aga ehk jagub Armandil oidu neid nende mõlema hauale murda. Söögiisu ei olnud. Eilne praad seisis pliidiserval, koor liisumas, rasv peal hangunud. Maali võttis peene moega konjakipudeli ning otsis kapist pitsi. Silmad kõvasti kinni pigistanud, kummutas ta pitsi kange joogiga põhjani.
Lõuna paiku viis ta puud sauna ja pani sauna kütte. Kuni saun küdes, lõikas ta hoolikalt küüned, nüsis juuksedki lühemaks nii hästi, kui sai. See viimane saunaskäik oli üsna kurnav, pea käis ringi, kogu keha valutas hullemini kui iial varem. Ta vihtles kõvasti, vaatamata sellele, et silme ees virvendas ja küüris oma ihu viimast kui sentimeetrit erilise hoolega. Tuppa läks ta juba neljakäpukil, sest jalad tudisesid ega kandnud hästi. Kui ta oli mõne aja puhanud, pani ta selga oma valge pitsist servaga pesu, rohelise villase kleidi, sukad ning samsskingad, mis olid oma aega oodanud rohkem kui viiskümmend aastat. Õrnroosa rätiku sättis puhastele ja pehmetele juustele. Tema põsed õhetasid nagu noorel tüdrukul, sellel, kelle nimi oli Amalie ja keda keegi siin enam ei mäletanud. Ta teadis, et see ei olnud igatsusest kadunud nooruse järele ega ka saunakuumuse maalitud puna, mis põsed õhetama pani, vaid kõige tavalisem palavik. Laual oli valge lina ja vaasis hilised tulbid, voodis oli puhas valge pesu. Kõik oli hästi, enam paremini ei saanudki olla. Ta ei mõelnud enam nendele kuuele hauale, mis tegemata jäid, ei mõelnud Armandile ega Kustile ega ka sellele õnnetule külale, mis nüüd tühjaks jääb. Ta mõtles ainult Annale, kui voodile heitis. Annale, kellest ta midagi ei teadnud, peale selle, et ta suri kahekümne ühe aastaselt ja kelle juurde ta oli nüüd teel. Akna taga laksutas ööbik oma uinunud kaunitarile imelisi viise.
*****
Kusagil kaugel, mitme küla ja linna taga sai Armand kirja, kuid nähes kirja peal tuttavat käekirja, ei viitsinud seda avada, ammugi lugeda. Jälle see Maali kirjutab oma lillepeenardest ja surnuaiast, mõtles ta tüdinult ning viskas kirja pliidi alla, kus leegid selle näljaselt neelasid. Ta haigutas magusalt ja klõpsas puldist teleka käima.
ARTUR AUNAP
HETKED
(25.04.2017)
Vankumatuid soosivadki pärituuled,
nõrku see-eest porri trambitaks.
Võtku veel siis mind su külmad huuled,
varsti läheb väljas veelgi lämbemaks.
Sosin kõrvus tundub merekohinana,
tegelikult vihiseb vaid tuul.
Vastu rinda peksab päike verevana,
rannas nüüdki vedelevad luud.
Vait jäi maru, kivilt uhtus liiv,
sai klaasikillust kaunispehme ese,
ja enne kui läks lukku riiv
mu peale laskus valguskese.
Mis sest, et võtsin kätte surnud kiili
see elavana õhku kopterdas,
ent ületades helesinist silmapiiri,
jalg kogemata piida taha koperdas.
“Ei veel, see pole sinu koht.” –
ta pani kortsus käelaba siis mu õlale.
“Veel kaua põleb, ei otsa lõppe taht,
Sa hoogu anna juurde paadi mõlale.”
MAARJA-LIIS MÖLDER
INIMSIBUL
Ma
koorisin end
nagu vilja
mis pealt
kullakarvaline
aga seest…
Kõige
enne koorub
mink
mis mu
ilu
peaks
esile tooma
Tegelikult
varjab hoolikalt
maalitud mask
mu karmi
ja ebaõiglast
kohtuotsust
enese kohta
Tirin
üle pea
muljelõngast
kudumi
Suurus
on vale
ja ma
ei salli
oranži
aga inimestele
meeldib
vist
Viimaks
kõigi
siiruviiruliste
siltide alt
mis jonnakalt
kleepunud
hingele
Paistab
mu veidi
võõraks jäänd
mina
Jah
sibula koorimine
ajab alati
nutma
aga need
on vabaduse
pisarad