BETTI ALVERI JÄLGEDES 2018
väljavalitud tööd
Teemad:
“Ilus on maa, mida armastan”
“Sinine”
“Must”
„Valge”
„Vanaemade/vanaisade lood”
Vaba teema
4. – 6. KLASS:
ELIS RIVIMETS
MINU VANAEMA LUGU
Kui oma vanaemast mõtlen, olen ühe vana maja juures, kus praegu enam keegi ei ela. Kunagi elasime seal kõik koos: vanaema, vanaisa, onud ja tädi, ka mina. Mäletan sellest ajast väga vähe. Seal oli palju koduloomi ja -linde: koeri, kasse, kanu, kukki, lambaid, sigu ja lehmi.
Meenub koer, kelle eest ma hoolitsesin. Viisin süüa ja mängisin temaga. Kord kukkusin ta toidukaussi ja ta hammustas mind. Kui arsti juures olime, oli koer kaasas, kes oli väga kurb, ta justkui nuttis.
Meil oli kümme hektarit põldu, traktorikuur, laut, ait, kuivati, kaev, suitsuahi ja kelder. Praegu on alles ainult suitsuahi ja kelder.
Viimati kui seal käisin, võtsin kaasa ühe raamatu, see oli laulik, sinist värvi ja suurte kollaste tähtedega. Hoidsin seda mõnda aega alles, kuni see mul ära kadus. Majas oli veel alles vana mööblit ja hallitanud raamatuid. Aga enam ma ei julge sinna minna, kardan rästikuid. Ega ma tegelikult teagi, kas neid seal on või ei.
Ehk on see hoopis vana maja kurbus, mida ma kardan. Vanaema on öelnud, et kui seal kõik korda teha, et sinna saaks elama minna, siis ta läheks kohe, kasvõi öösel.
Ükspäev vaatasin vanaema fotot. Ta on seal pildil kaheksanda klassi õpilane. Tal on pikad tumedad juuksed ja armsad põselohud. Ta sündis Saare vallas, õppis Saare põhikoolis, laulis kooli ansamblis. Oli rõõmsameelne ja aktiivne õpilane. Tal on ka üks õde.
Vanaema on elanud Koosal ja töötanud Koosa lasteaias kasvatajana. Ta on töötanud ka Kääpa lasteaias. Praegu elab ta Kääpal ja töötab Kääpa Hooldekodus juba kaksteist aastat. Töö ei ole kerge, sest vanad inimesed vajavad palju tähelepanu ja hoolitsust. Mu vanaemale meeldib see töö ja vahel ka mitte.
Minu vanaema on väga hea kokk, ta oskab väga hästi teha igasuguseid kastmeid, eriti köögiviljakastet. Guljašš tuleb tal ka väga maitsev, rääkimata kartuli-hakklihavormist paprikaga, mis mu lemmiktoit. Ta lisab sinna ka juustu ja muna. See on väga hea! Ta oskab teha ka häid magustoite, eriti kooke ja kisselle.
Mina tahan ka kokaks õppida, sest mulle meeldib väga süüa teha, oskan küpsetada, keeta ja praadida.
Minu vanaema Heli on 56-aastane, neljakordne ema ja seitsmekordne vanaema. Ta on tubli ja töökas naine. Küll oleks hea, kui kord saaks ta jälle elada oma kodutalus. Aga mina ei oska teda praegu selles küsimuses aidata.
10. – 12. KLASS:
TELVER OBJÄRTEL
Miniatuur GERLI
1938. aasta detsember Hilisõhtu kell 23:38
Tuhmpruunis villriietuses härra istub kirjutuslaua taga. Peerg läidab
tuppa õrna valgusevine. Mehe silmist langevad pisarad, mis poevad
lauakiude vahele soolduma. Ta kastab sulepea potti ja hakkab kirjutama:
“Mõte on mul väegagi väeti sellest, mis meist peaks edasiselt saama.
Me oleme nii sarnased inimesed, kumbki teeb sama tegu – me loome.
Säherdused ei saa koos olla. Üks annab kõike endast maailmale. Teine
annab kõike endast oma kallile… kuid ühest kannust ei saa igaweste vett
kallata.”
Viimased sõnad õrnalt hajusid pruunil paberil. Mees kastab sule
uuesti tindi sisse ja jätkab:
“Ma tahan sinuga koos veeta elu, kuid ma näen juba nüüdki, kuida
sina annad maailmale kõike ja mina annan sinule kõike. Aga nõnna me
hääbume ju vara. Ma ei taha surres sinust ilma jääda.”
Sulg jääb laua peale ning mees vaatab tühja pilguga kirja. Ta on
kindel, et naine temast ei hooli, ehkki mees pole naisega mitte sõnagi
vahetanud sellest.
Mees istub liikumatult laua taga ja mõtleb, kas saata kiri või mitte.
TÄISKASVANUD:
ANNELI LAMP
SININE
tean et ema haual
saja kilomeetri kaugusel
tema lapsepõlvemaal
õitsevad kevadeti sillad
needsamad õitsevad ka
minu lapsepõlvemaal
ema kätest istutatud
ema süda võib olla ka
sinine
MUST
soojal ja süsimustal
septembriõhtul
on nii põnev joosta
paljajalu oma lapsejooksu
mööda metsaäärt
veel üks ots sinna ja tagasi
koduakna valguse poole
hing rinnus pekslemas
siiani
VALGE
mu päevinäinud sülearvuti
mida tütar naeruks paneb
Open Office Text Document
avab nii lahkelt
oma valge välja
ja lubab sinna kirjutada kõik
mis mu südamel on
või hinges laulab
alati
VANAEMADE/VANAISADE LOOD
minu väike vanaema
oli oma vanaema juures
sellest on nüüdseks
üle saja kahekümne aasta
kevadel tuli järv üle kallaste
otse ukse alla
kui vesi taganes
ja järv jälle järve tagasi läks
pani vanaema
minu väikese vanaema riidesse
et minna vaatama
kas suurvesi on puunotte toonud
mida saaks pliidi all ja ahjus põletada
vanaema pani väikesele vanaemale
paksud vatakad selga
js sidus suurräti otsad
seljataha sõlme
sa paned mind nii paksult riidesse
ütles vanaema
kuhu ma siis selle palgi veel panen
see teine vanaema naeris
et mis palki
üks väike laps nüüd ikka
kanda jõuab
…
ja kui koju tuldi
söödi silgukust keedukartuliga
TEA LALL
VANAEMADE/VANAISADE LOOD
Mul on öösärgi sees mõned suitsuaugud, mis lõunasaare soojas öös suitsetades briisi lennutatud sädemetest tekkisid. Ma olen jäänud voodisse, kui olen joonud end haigeks punasest veinist. Ma olen kihutanud autoga sada kolmkümmend kilomeetrit tunnis, juuksed tuules lendamas, raju muusika üle automootori kisendamas. Olen istunud alevis parkla äärekivil, päise päeva ajal, ise purjus kui tarakan, aga kuratlikult õnnelik jumal teab mille üle ja mul pole põrmugi häbi, kui inimesed mind vaatavad. Olen lahustanud valu ööklubi mõttetus melus, vastu suvehommikut hooletult üle õla visanud oma valged lemmikkingad, mida kõik kastesest heinast otsivad, kuid enam kunagi ei leia. Olen loopinud puruks mõned kohvitassid ja pärast andeks paludes kilde kokku korjanud. Ma olen võtnud endale vabaduse armastada , andestada, kires lõõmata ja jäises ükskõiksuses põlata ära kõik, kes hoolivad. Ja mõnikord olen ma lasknud pisaratel kanda end siidisesse öösse, segastesse unedesse, sest ma olen olnud liiga kurb ja väsinud. Ma olen põgenenud ja kaalunud kaduma jäämist, kuid siiski naasnud. Kõike olen ma olnud ja teinud. See on minu lugu, minu koorem kanda ja õnn hingata.
Aga minu vanaemal ei ole lugu, lugu ei ole minu vanaisalgi. Nad elasid kireta abielus, tööga liialt hõivatud, et olla armastatud või leida aega armastuse jaoks. Lehm vajas lüpsmist, hein tegemist, lambad karjatamist, siga söötmist, mets raiumist, põld kündmist, aiavili külvamist ja rohimist ja kastmist. Piim oli vaja pukile viia, lõss tagasi tuua, lehm karjamaal edasi tõsta, siis uuesti lüpsta. Kartulid vajasid keetmist, saun kütmist, rääbised soolamist. Kolhoositööd tuli teha kõige selle kõrval niikuinii. Vanaisa otsis lohutust veinist, vanaema mitte millestki. Tal ei olnud aega meid, oma lapselapsi märgata, pead silitada või kallistada. Vahel ma tajusin, et ta igatses seda, kuid läheduse väljendus oli meile mõlemale võõras. Kui see juhtuski, põgus ja käigupealt tehtud pai, me häbenesime ja unustasime selle. Ta pigem andis raha. Ütles, et osta endale midagi, aga jumala eest mitte jälle magusat. Sa oled nii kõhn, ei söö midagi, magus on su isu ära rikkunud. Selline oligi tema armastuse väljendus. Heinaajal lakas heinu tallates ma nutsin, sest teravad kõrred torkisid jalad verele ja tolm ajas köhima. Võeh, ütles vanaema halvakspanuga, milline hellik. Võeh, ütles ta ka siis, kui ma peldikust välja ei saanud ja ema appi hüüdsin, sest kuri kukk kargas mulle kanda, võeh, kardab kukke, põlastas vanaema. Aga järgmisel päeval lõi ta kukel pea maha ja tegi õhtuks suppi. Kui me naersime, sai ta pahaseks ja tuletas ta meelde, et pill tuleb pika ilu peale. Nii me naersime salaja. Vanaisa viilis ja saagis ja kopsis, talle meeldis nikerdada mõnda püstolit või traktorile juppi, samal ajal ikka oma töötuppa peidetud veini rüübates, kui vanaema lehma lüpsis, kanu söötis, siga aedikust lauta ajas, porgandivagusid rohis ja kurke kastis. Vanaisa kopsis ja viilis, soni peas ja pabeross suunurgas ripnemas. Ta peaaegu ei rääkinudki, ainult nuttis vahel, eks tuli temalgi pill pika ilu peale.
Ma ärkasin suvehommikutel nende väikeses kollases kodus, õhukese seina tagant oli kuulda kloppimist ja läbi ukseprao imbus voodisse pannkoogilõhna, segatuna paberossi tummise mõrkja hõnguga. Siis pehme madal rohi päikese poolt kuumaks köetud mõranenud betoonist trepi ees, lambasitt rohus ja pannkoogid maasikamoosiga vakstuga kaetud laual. Õhtul suitsukala, kurgisalat ja punase sõstra morss ja siilid jääke noolimas, kui me kõik koos trepil istusime, vanaema parkunud jalad väsimusest tuld löömas.
Minu vanaema ja minu vanaisa oma pisikeses maailmas, hoovis ja majas, mille pööning oli täis asju, mida kunagi ära ei visatud, maailmas, millest algasid minu lood.
Vanaema töötas end vanaks. Tema liigesed kõverdusid, luud muutusid hapraks, jalad ei kandnud teda enam ei lauta, põllule ega heinamaale. Loomad viidi tapale, põllud ja heinamaad kasvatasid pajuvõsa. Vanaisa kaotas jala ning mõne aja pärast elu, paberosside mürk oli teinud oma töö . Ma tahan oma kodus surra, anus ta haigla kõledate seinte vahel, aga ma ei saanud teda koju viia. Vanaema sai insuldi, ei suutnud end liigutada ega kõnelda. Ainult hingas, nädalapäevade jagu ainult hingas ja see oli ainus elumärk, mida ta ilmutas. Ma ütlesin, kui sa mu juttu mõistad, siis pilguta silmi. Ta pilgutas ja ma lubasin talle, et varsti saab ta vabaks ja pisarad jooksid üle ta tardunud surija näo. Ma ei saanud ka teda koju surema viia kuigi tean, et temagi oleks seda tahtnud. Armastus oli ja jäi alatiseks kusagile tagaplaanile, võsale ja heinamaale laskunud uduvaalu , järvekivide vahel õõtsuvaisse vetikaisse, põllu veerele pääsusilmade sisse peitu. Armastus varitses, kuid ei julgenud kunagi lähedale tulla.
Minu vanaema ja vanaisa, ma ei lase neist iialgi lahti , sellele mõtlesin seal ookeani ääres, maailma serval, kui tuul sigaretilt sädemeid lennutas ja vein mu pokaalis lõhnas teravalt nagu igatsus.
TIINA SÄÄLIK
Allapoole Laiuse mäge jääb madalam maa
see ilus, see, mida armastan
on üksikuid puid, kusagil õitsevad pääsusilmad
isegi tuul veel puhkab, on soojad kevadilmad.
See maa jääb suletud silmade taha
aeg, mis oli ammu, sest see on läind
viidud, hävitatud, tallatud, tehtud odavaks rahaks
Võib-olla kui ma poleks seda teekonda näind
oleksin õnnelikum oma üksiku vahtra all
ei igatseks männiokaste lõhna
ei kuulataks hingede sosinaid hiites…
Ma ei tea ette
hiljem järgi ei tea
kunagi siin ma lihtsalt olin
siin
kus oli
lihtsalt hea.
JAAN-IVO LUKAS
KODUKOOTUD VEMMALVÄRSID
Homo homini lupus est
Sel mõttel iidne kest
Eesti rahval mõnus naljasoon
Hunt on nüüd me rahvusloom
Toob ehk kuulsust üle ilma
Miks mitte pealinn Hundisilma