Kirjanduslikul omaloomingukonkursil Betti Alveri jälgedes 2014 auhinnatud tööd
7. – 9. klass
MUINASJUTT HIIREST JA SIILIST
Kunagi väga ammu, iidsetel hallidel aegadel olid hiir ja siil väga head sõbrad. Koos võeti ette igasuguseid põnevaid asju. Hea oli koos olla ja lõbutseda. Nii kevadel, suvel kui sügisel. Ainult talv oli kole: külm ja sadas palju lund. Kuna mõlemad sõbrad olid lühikeste jalgadega, siis oli neil väga raske lumes liikuda ja külm oli ka. Sel ajal veel siilid talveund ei maganud.
Kui aastaring jälle läbi oli saanud, otsustasid hiir ja siil, et lähevad õige lõunamaale. Nad olid kuulnud, et seal ei saja kunagi lund ja on alati soe. Mõeldud – tehtud. Sügise saabudes hakkasid sõbrad lõuna poole liikuma. Kuna nad olid nii väikesed, ei näinud nad eriti kaugele ja küsisid juhatust teiste loomade ja lindude käest. Ainult et paljudel loomadel polnud õrna aimugi, kus lõunamaa asub. Kord juhatati neid läände, kord itta, siis jälle tagasi kodu poole. Nii nad aina ekslesid ja kõndisid ringi.
Hiir ja siil olid juba mõnda aega rännanud, kuid soojemaks ei läinud sugugi. Kõik märgid näitasid hoopis seda, et talv on jälle tulekul. Sõbrad olid väga väsinud ja ka nälg näpistas. Pahas tujus hakkasid nad teineteist süüdistama. Hiir arvas, et siil on süüdi, et nad lõunamaad üles ei leidnud, ja siil ütles hiirele, et see rändamine oli üldse üks jabur mõte tema poolt. Sõnadest ei tulnud puudust. Lõpuks keeras siil hiirele selja ja läks ning puges puujuurte alla auku, ise veel pahaselt pobisedes, et pidi jätma oma koduse elamise mingi tobeda hiire pärast. Pobises kaua ta pobises, kuid lõpuks ta uinus. Hiir aga sibas lähima aiani ja seadis end seal mõnusalt sisse.
Kui siil kevadel ärkas, oli ta kõht väga tühi. Talle meenud rännak koos hiirega. Siis mõtles siil, et kui nüüd hiire kätte saaks, sööks ta kohe ära. Sellest ajast peale magavad siilid talveund ja söövad hiiri.
THERESA PEKKA Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium 7. klass
MINA JA LOODUS
Olen linnalaps. Mul pole kunagi olnud erilist kirge looduse vastu.
Ühel õhtul otsustasin minna metsa. Tahtsin tunda seda rahu, männiokaste lõhna ja kuulata vaikust. Justnimelt vaikust – tahtsin tunda seda õnnetunnet, mis jääb väljaspoole suurtest majadest ja autodest.
Metsarada oli mõnus – kõrged sihvakad männid kõrgumas üle mu pea. Männid on mu lemmikud. Imetlen nende kuninglikkust ja õrnust.
Jõudsin lagendikule, kus olid vaid mõned üksikud puud. Taevas oli selge, päike loojumas ja mind ümbritses mets. Istusin ühe pikali oleva puupalgi peale ja silmitsesin ümbrust. Ma tundsin sel hetkel, et mul polegi midagi muud vaja. Aeg oleks justkui seisma jäänud. Ma olin selles hetkes, tundsin, et see ongi õnn. Pole vaja palju raha ja uhkeid asju, et olla õnnelik. Sellistel hetkedel hakkan ma märkama väikseid asju. Isegi üks täht taevas, mis on pealtnäha nii pisike, tundus sellel hetkel tohutu varandusena.
Loodus justkui puhastab mind kõigest halvast, mida ma endaga kogu aeg kaasas kannan. Kõik kurvad ja väsitavad mõtted asenduvad helgete, positiivsete mõtete ja lootusega. See tekitab tunde, et kõik siin ilmas on võimalik. Puud jagavad minuga oma tohutut energiat. Ma pean vaid oskama seda vastu võtta ja märgata. Loodus on kingitus, mida igaüks tõlgendab erinevalt.
ELO KUMEL
Jõgeva Põhikool 8.d klass
10. -12. klass
TOMI LAHKUMINE
(T. Williamsi „Klaasist loomaaia“ põhjal)
Hing ihkab ära,
aga seotus hoiab paigal.
Süda tahab ära,
aga perel on mind vaja.
Kuuskümmend viis dollarit kuus –
see on minu hind.
Kuuskümmend viis dollarit kuus
surmab minu unistused. Surmab mind.
Isa meid jättis, läks laia maailma.
Minagi pean minema, pean jätma maha…
„Jää hüvasti, ema,“ peaksin ma ütlema.
„Jää hüvasti, õde,“ peaksin ma ütlema.
Hüvasti ma ei jäta, seda ei teinud ka mu isa.
Ma lähen ja lähen.
Ma lähen ja lähen.
Ma lähen ja lähen.
Jään minekut kahetsema.
ARTUR REHI
Jõgevamaa Gümnaasium 11.a klass
***
öösiti
raskelt vajutan
klaviatuuri nuppe
ilma tähenduse ja
sügavuseta
tahan nii väga öelda
lihtsalt öelda
nii palju on öelda
aga enne ütlemist
tuleb ju mõelda
ja siis jääbki kõik
ütlemata
ka see lõik
rääkimata
***
le petit
andsid nii palju
küll armastust
küll soojust
küll usku inimkonda
(naer)
kuid kõige enam
sain ma sinult
mõtte kinnitust
on olulisim see,
mida silm ei seleta
ning kitsa rinnaga
ei näe
ning kõik mis ilus
toob kaasa valu
mis iial minema
ei läe
AUREELIA MITT
Jõgevamaa Gümnaasium 12.a klass
ARNO MUREKIRI
Tere
Minu nimi on Arno Tali. Teate küll – „Kevade“, Oskar Lutsu kõige kuulsama teose tegelane. Mind mõeldi välja sada aastat tagasi, kui ei tuntud selliseid sõnu nagu „gei“ või „homo“, mis on tänapäeval levinud justkui sidesõnad. Sõnu loobitakse tuulde rohkem kui kunagi varem. Inimesed ei mõtle, et sõnadel on suur jõud, mis võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi.
Kõik sai alguse sellest, kui keegi „uuendusmeelne“ võttis kätte minu looja Oskari raamatu ning keeras selle pea peale. Ta lõi raamatust oma nägemuse ning jagas sotsiaalmeedia vahendusel seda kogu „pühendunud“ lugejaskonnaga. Tema palju vastakaid arvamusi tekitanud karakterite sildistamine on olnud nii mõjuvõimas, et inimesed on hakanud tõsimeeli Oskar Lutsu teost ümber hindama. Muidugi on ka neid, kes laidavad avaldatud mõtted maha, aga eelkõige noorem lugejaskond, kellele ju raamat suunatud ongi, läheb modernse vooluga kaasa ja loeb teosest välja sootuks muud, kui sinna Lutsu poolt oli kirja pandud.
Paljud ei tea, et oma olemuselt oli Oskar Luts üpris kidakeelne. See ilmneb ka minu hingeelu kujutamises – autor ei avanud seda ilmselt piisavalt. See omakorda annab kaasajal väga palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ma olen absoluutselt veendunud, et Oskari jaoks olin ma positiivne kangelane. Kuid hetkel võin ma oma nime guugeldades leida internetiavarustest artikleid pealkirjadega „Arno Tali on gei!“ või „Arno Tali – Eesti esimene emo“. Tagatipuks on Paunvere kaupluse seinale maalitud pilt minust kui koolitulistajast. Sellist saatust ei ole ma ära teeninud!
Pöördun teie poole, kallid lugejad, suures meeleheites. Palun tutvuge veel kord Lutsu loominguga, proovige samastada ennast minu tegelaskujuga. Ehk suudate siiski mõista, miks olen ma Lutsu poolt looduna just selline – mõtlik, unistav ja tundlik poiss.
Teie Arno
KRISTEN KIIS Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium 12. klass
KIIRE KAEBEKIRI
Pean kurbusega teatama, et mulle on liiga tehtud. Te küsite – kes? Ma arvan, et te kõik oskate aimata. Kes siis muu kui ikka Toots! Ah et mida ta tegi? Ma isegi ei tea, kust alustada. No alustan siis juba algusest. Koolipõlv on aeg, mida vanemas eas meenutatakse kui ilusat noorust. Mina mäletan seda kui Tootsi terrorit. Ma ei tahaks küll viriseda, aga märga sõpra külmale lavale jätta ja ise tema riietega ära joosta – see polnud just kõige üllam tegu. See on ainult üks lugematutest sigadustest, mida see mees mulle teinud on. Meenutagem või mu uute saabaste nööpe või meie sahvris veinivargil käimist!
Ma kannatasin tema tembud ära ja andsin talle kõik andeks. Aga ka nüüd, kui kool on läbi, toob see isik mulle ikka ainult õnnetust. Alguses mängis Toots head sõpra ja aitas Teelele muljet avaldada, kuid hiljem see salakaval uss kosis ise Teele ära. Sellist asja on juba raskem andestada kui saapanööpe või külmale lavale jätmist. Toots teadis väga hästi, mis plaanid mul Teelega olid. Miks ma muidu tema juurde õpipoisiks läksin? Ja siis tuleb tema, tundmata mingeidki süümepiinu, ja kosib minu pruudi endale! Selle paganama Tootsi soovitusel ronisin sinna Venemaale kah, kus mind juba rongis paljaks rööviti. Ma usun, et ta nägi seda ette ja saatis mu meelega õnnetusse, et saaks ise samal ajal Teelet meelitada.
Peab tunnistama, et ega see siis kättemaksuta jäänud. Ma sain käkiga hakkama, ja seekord tõesti ilma Tootsi abita. See on mul üks väheseid suuri äpardusi, mis Tootsilt abi pole saanud. Ma ei taha öelda, et olin uhke, kui valetasin oma armukese lapse Tootsi omaks, kuid olgem ausad – ta oli selle kuhjaga ära teeninud kõige halva eest, mis mulle teinud.
Loodan, et mõistate mu tundeid ning saate aru, miks soovitan teil Tootsist kauge kaarega mööda käia. Tootsi-sarnaste inimestega kokku puutumata on elu kindlasti palju ilusam.
SUSAN KOLDE Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium 10. klass
Täiskasvanud
HIILIJA
pimedal ööl on kassi hõõguvad silmad
ja tema pehmed käpad
hiilivad kuuldamatult
metsa tagant uksest sisse
samal ajal kui
tänavavalgustulambid
võtavad suurendusklaasidena
luubi alla
vihmapiisad ja autokatused
langevad puulehed
või mõne veikleva varju
ära süüta tuld
kui su südametunnistus
on niisama must kui öö
ning
ära laota oma hinge
väljanäitusele
sest hiilija pehmetest käppadest
sähvatab tuli
veristama su südant
MARI KARILAID
VÕLG
Ma jäin ühtäkki seisma ja kõik teised läksid edasi.
See juhtus, kui olime sõpradega rannas. Oli tavaline soe ja sume suveõhtu. Päike oli kütnud liiva talumatult kuumaks, nii, et jalatallad tulitasid. Meri oli sile ja tasane. Meil oli lõbus nagu ikka, jõime veini ja naersime, kuid kõle ja üüratu tühjus hiilis tasapisi minu südamesse. Ma vaatasin merele ja hääled mu ümber sumbusid kumisevaks müraks. Siis jäingi seisma ning teised kiirustasid edasi. Neist jäid maha mina, liiv, kivid ja meri ning tühjad rohelised veinipudelid.
Lõke limpsas loiult niiskeid metsa alt korjatud oksi ja ma teadsin, et homme on see vaid mälestus. Üksikud haprad pilved rippusid taevas ja ma teadsin, et homme on nad juba eikusagil. Ema helistas ja ma teadsin, et ühel päeval ei helista ta enam kunagi. Vanaemad ja vanaisad olid läinud, tädid ja onud ka ja minul polnud aega, et nendega hüvasti jätta. Autod sõitsid eemal maanteel ja kui nende müra vaibus, polnud enam miski endine.
Nüüd vaatas aeg mulle sügavalt silma ja ootas vastuseid. Ja minul polnud neid anda.
Liiv lihvis aegamööda rohelised pudelid tuhmiks ja kiskus maha minu kollase küünelaki. Ma seisin ja seisin, kuni unustasin rääkimise. Tuul jutustas sosinal lugusid ja puud vastasid talle omadega, mina olin kuulaja. Päike tõusis ja loojus, tõusis ja loojus. Iga hommik suri õhtuks, vaikses valutus agoonias. Meri oli ikka ühesugune, vahel laineis, vahel peegelsile.
Nii seistes kasvasin ma kiviks. Sulasin merega üheks ja temast sai minu voodi. Liivast ja samblast said minu tekk ja padi. Mu jalgadest said sahisevad kõrkad ja varvastest sõnajalaõied. Tuul lihvis mu huuled kuivanud praguliseks puuks, voolis mu keha liivaseks luiteks ja keerutas juuksed linnule pesaks. Minu pihkudest said merekarbid, mu puusadest sirgusid sitked pajud. Kusagile jäi aeg. Kusagil olid teised. Kusagil olin olnud mina. Kusagil oli kodu ja kodus oli peegel, kust ma polnud end ammu enam ära tundnud.
Ja siis, ükskord, tõusis meri tormis püsti, kivi uhuti merre, sõnajalad rebiti tükkideks, sammal koltus ja liivaluide puhuti igavikku. Minu merekarpidest said jälle pihud. Linnulapsed olid kasvanud suureks ja lendasid mu juustepesast välja. Ma tõusin, kloppisin oma lillelise kleidi puhtaks ja vaatasin viimast korda merele. Olin olnud õnnelik ning maganud paarkümmend aastat. Nüüd ärkasin selleks, et minna. Nüüd oli kätte jõudnud minu aeg.
Ja siis tulid mu sõbrad tagasi. Elu oli neid päris tublisti purenud, väsitanud kehad ja nüristanud vaimu. Nad ei naernud enam. Nad seisid ja vaatasid merd, aga ei kuulanud endiselt. Torm haakis end nende jopedesse ja metsikud lained proovisid neid endasse kiskuda. Nad olid väsinud ja tahtsid koju, et hommikuti vaadata peeglisse ja otsida iseennast. Neist olid saanud võõrad.
Mu mooniõieline kleit laperdas tuules, aga keegi ei märganud seda. Ma püüdsin hüüda, aga mu hääl oli kustunud. Nad seisid ning vaatasid minust läbi.
Kuulsin, kuidas auto nad minema viis.
Ja nõnda sai minust ajapikku lõhnav muld. Nii saja aasta pärast pudenes mulda seeme, seemnest kasvas puu. Nii sain jälle õnnelikuks ning mu süda täitus taas armastusega. Armastusega elu vastu. Mingit valu ei ole, mingit raskust ei ole. On vaid lend ja imeline kergus.
TEA LALL