Kirjandusliku omaloomingukonkursi „Betti Alveri jälgedes 2015“ esile toodud tööd
7. – 9. klass
Akrostihhon „KEELEMÄNG“
Kui soovin, võin minna
Ei soovi ma jääda
Ei soovi ma olla.
Lahe on minna
Ei taha ma püsida
Minnes on vabaduse tunne.
Ärkan . Olen oma sängis
Nagu unenäo kütkes olen siinne
Geenid hoiavad kinni mind igavesti
BIRGIT SAAR
Jõgeva Põhikool 7A
10. – 12. klass
Sul on nüüd teistmoodi
aeg
lõpmatud lõunad
ja mõõtmatud
praed
Sul on nüüd teistmoodi
aed
kõrgemad laed
ja ehk
ka Sina
üle ääre nüüd näed
Sul on nüüd teistmoodi
aeg
kuid mina tean ikka
kuidas Sa kaed
kas nüüd
lõpuks
kaugemale näed
Sul on nüüd oma aeg
AANA-LIISA KASTE
Hugo Treffneri Gümnaasium 12
Eesti Muld ja Eesti Süda
Lebasin kord aasal,
vist oli kevad.
Kuulasin lindude helisevat naeru
ning hingasin metsikute lillede mahemagusat hõngu.
Tundsin end koos muruga kasvavat ning mõtlesin:
„Oh Eesti Muld ja Eesti Süda, kes teid küll jõuaks lahutada?”
Istusin kord jõe ääres,
vist oli suvi.
Lasin end rahulikel tuultevoogudel paitada
ning varbaotsaga katsusin, kas vesi oli juba küps.
Tundsin end jõega kaasa voolavat ning mõtlesin:
„Oh Eesti Muld ja Eesti Süda, kes teid küll jõuaks lahutada?”
Jalutasin kord läbi metsa,
vist oli sügis.
Rasked vihmapiisad langesid mu näole
ning tee ääres tantsisid tuultega sügiskleitides lehed.
Tundsin end metsaga üks olevat ning mõtlesin:
„Oh Eesti Muld ja Eesti Süda, kes teid küll jõuaks lahutada?”
Sõitsin kord autoga,
vist oli talv.
Lahkusin igaveseks teisele maale.
Eesti Aasal kasvamise olin ammu lõpetanud.
Eesti Jõgi mind endaga enam kaasa ei tarinud,
ja Eesti Mets mind samuti omaks ei tunnistanud.
Tundsin end ühteaegu reetja ja reedetuna ning mõtlesin:
„Ehk polegi Eesti Muld ja Eesti Süda nii lahutamatud?”
MARILIN KUUSK
Jõgevamaa Gümnaasium 10E
Eesti muld ja eesti süda
Väikeses metsatukas Põhja-Eestis elas üks perekond, isa ja ema. Neil oli ka väike, 7-aastane poeg Mart, kes oli tohutult energiline ning õppis alles maailma eripärasid ning saladusi. Nende elu oli rahulik. Isa oli metsavaht, kes oli ühtlasi ka Kaitseliidu liige, ema aga hoolitses kodu ja lapse eest. Nende elul polnud midagi häda, kuni ühe päevani, mil isa tõsisemana kui muidu koju jõudis. Ta ei naeratanud oma naisele nii elavalt nagu varem ja naine mõistis, et midagi on teisiti. Rahulikult istet võttes vaatas mees oma kaasale otsa ning lausus: “Minu sõbrad lähevad rindele ja mina kavatsen nendega ühte sammu astuda.” Alanud oli Vabadussõda.
Naine mõistis, mida see tähendab, ning austas oma mehe otsust. Ainuke, kes midagi ei aru ei saanud, oli Mart, kes imestas, kuidas saab keegi kuhugi minna teades, et ta ei tule võib-olla tagasi. Tema arvates sai igaüks tagasi tulla, kui vaid teed mäletada suudab.
Isa lahkumispäeval seisid nad kõik talu hoovil. Ema valas pisaraid ning väike poegki polnud enam nii energiline. Ta tundis, et midagi on viltu. Abikaasad kallistasid. Kui kord jõudis Mardini, murdus midagi tema sees ning ta hakkas kõval häälel nutma, ta ei mõistnud veel isegi, millest see tuli. Ta kallistas isa nii kõvasti kui suutis ning sosistas talle kõrva: “Miks isa? Miksa sa lähed?” Isa vaatas oma läikivate silmadega pojale otsa ja lausus: “Eesti muld on see, millel ma kõnnin, ja eesti süda see, mis minus tuksub. Kui poleks neid, poleks ka mind. Sina aga tea, ükskõik millal sa metsas ei jalutaks, mina jälgin sind. Ma olen ju ikkagi metsavaht.” Nende sõndega pööras isa end ringi ning hakkas minema, kuna lahkumine oli ka talle liialt raske ja eriti just teadmine, et ta ei pruugi oma poega enam kunagi näha.
Järgnevatel kuudel ootas Mart pikisilmi oma isa. Tema ainukeseks unistuseks oli saanud lootus, et ühel heal päeval näeb ta oma isa mööda sedasama metsateed tulemas, kust isa läks. Ajapikku lootus hääbus ning poeg käis isa isegi metsast otsimas, sest ta ju ütles, et on metsavaht, ta pidi ju kuskil seal olema. Isa lahkumisest möödus aina rohkem aega. Ühel päeval tuli nende juurde isa sõber ning võitluskaaslane, kes tõi halbu uudiseid. Mees oli rindel surnud.
Emale mõjus see rängalt, ta langes suurde masendusse. Ainus, kes oli talle alles jäänud, oli tema poeg. Kui Mart kuulis, mis oli juhtunud, jooksis ta metsa ning nuttis seal tundide kaupa. Metsas tundis ta end siiski isale lähemal ja seda just isa viimaste sõnade tõttu. Siiski polnud ta veel hästi mõistnud, miks isa sõtta läks ja miks kõik nii on läinud.
Aastad möödusid, Mart kolis emaga linna, kuid nende talu jäi siiski alles. Poeg teadis nüüd, mida Vabadussõda eestlastele oli toonud. Ikkagi piinas teda küsimus, miks just tema isa. Ühel jahedal suveõhtul jalutas ta taas kord maal. Ta sattus juhuslikult metsalagendikule, kus nad kunagi isaga aega veetsid. Seal oli kaks kändu, üks poja ning teine tema isa jaoks. Nüüd oli aga Mart seal üksi. Istet võttes jäi Mart kuulatama. Ta kuulis, kuidas tema süda tuksub ning tunnetas pehmet maad oma jalge all. Talle hakkasid meenuma oma isa sõnad: “Eesti muld on see, millel ma kõnnin, ja eesti süda see, mis minus tuksub.” Mart mõistis nüüd, et tema soontes voolab tema isa veri ja et ta oleks sellel ajal käitunud samamoodi nagu ta isa. Mihkel oli ju kõigest metsavaht, kuid rindel võitles ta siiski millegi õilsama nimel kui lihtsalt tükikese metsa pärast.
RONALD KIIPUS
Jõgevamaa Gümnaasium 11.b
TÄISKASVANUD
Kuused kummuli
Koduväravas suitshallid sirelid,
kuused kummuli tanumas.
Toanurgas tolmune minevik,
uksepakk pragudes valutab.
Laastukatus on aegadest puretud,
kiivas pehkinud sarikad.
ristimäel vanapaar unetu –
põllulapp tuultele harida.
Poolekskukkunud
ikka veel imestavad
vana maja
tühjad silmad
kuidas
poolekskukkunud katuseharja
sarikaribid
aina kammivad
möödalibisevaid pilvi
ja mõnelt olematult
põrandalaualt
tõusevad tuulega lendu
pererahva ammused sammud
mis keerlevad
mälestusi õhates
ühest toanurgast
teise
MARI KARILAID
Eesti muld ja eesti süda
Eesti mullad kasvatavad võsa ja ohakaid
eesti südamed on laiali üle maailma
las see võsa kasvab ja puhastab õhku
ja see hilissuvine ohakate külviaeg
on omamoodi isegi ilus vaadata
tillukesed langevarjurid lendavad
ühe kahe ja hulgikaupa sinilaotuses
et juurduda järgmisel kevadel
kunagisel talukarjamaal ja kopliveerel
kus jooksid paljasjalgsed talulapsed
sääred kuresaabastes ning kamakäkk peos
nüüd koplisse on kasvand kased
eesti südamed on Soomes ja Brüsselis
Ameerikas Austraalias Inglismaal Islandil
eesti suud räägivad võõraid keeli
pead mõtlevad globaalseid mõtteid
eesti silmad vaatavad oma sinimustvalgega
nagu kirjutas haldjalik Kristiina Ehin
viimase laulupeo ühendkooridele
jah korraks tulevad kõik lauluväljakule
jätavad vaevad ja laulavad koos
et siis jälle minna ning kaotada kõrvust
oma kauni väljasureva emakeele kõla
kas te ei veritse eesti südamed
Kõik on muusika
I osa Allegro
seisan tõkkepuu taga ja ootan rongi
nüüd viimaks tuleb vedur vilistab
võtan helihargi kuulan ja ongi
ongi täpselt väikese oktavi la
autode signaalid laulavad intervalle
sekka kõlab ka üksainus septakord
ja kirikukellad sekundeerivad talle
fortes kraaksuvaid vareseid terve hord
jalakäijate segakoor just nagu muuseas
tänavail siia ja sinna teeb asja
kuni soprani soolo registris väga heas
forte fortissimos kõlab – Vaaaasjaaaa
II osa Andante
vaid pianissimos kostab maantemüha
metsade sordiini all minu õuele
taevas aeglaselt sõuavad pilved ja üha
minoorsemaks muutuv ilm kisub vihmale
tuul mängib kõrgetes kuuskedes tšellot
legatos ja pika poognaga
haabasid läbivad harfi arpedžod
sunnivad vaikseks ja kuulama
üksikud kajakatrompetid hüüavad
ja mõned sääseoboed marcatos
kumalaste altviiulid püüavad
kinni läätspuukaunade pizzicato
III osa Finaal
kõuetimpanite mürin kurdistab kõrvad
vihmatrummid plekk-katusel samuti
ketikoera metallofon kõlab õrnalt
kuid taldrikud löövad valjusti
hetkel mil naela otsast tuulega
minema lendab roostes metallkauss
selge see et on tegemist luulega
kuid kas Mozart või Beethoven või Strauss
ei ükski neist loodus ise meloodia lõi
ja kui kõrvad on antud ning oskad kuulata
kui tead et harmoonial on ülemvõim
siis tunned hinges et kõik on muusika
ANNELI LAMP
Kusagil kõnnib öö
ja kuu hiilib mööda taevast
Unustus puudutab väikelinna vabastab vaevast
Tühjus astub välja
ja tühjus astub sisse
Õhupall nagu ununend hing viskleb puul Betti linnas
jälgegi pole luulest
on ainult tuul
AET LIINAT
Ma käisin vastuvõtul !
Sookuretrompetite soolo saatel
ma vastuvõtul pidulikul peagi,
ei ihu ole vangis fraki aatel,
kas kutsutud ka teisi, ma ei teagi.
On udulinik hommikul ju õlul,
kuis kastepiisa pärlenduse sadu
teeb naeruringe oja vetevõlul,
täis tõega taevas laululinnu radu.
Sel rajal mannetuna ma ei lenda,
kesk lilli esitleda ennast püüan—
kättpidi päeva tervitusest joobun.
Teel toimekana olen leidnud enda,
„No tere taas!“ ma hommikule hüüan,
nüüd nukralt nurgas istumisest loobun.
ANU OTT
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
Olen Tallinnas ja sõidan ühel jahedal kevadhommikul ühistranspordiga koolitusele. Nagu minagi, on ka teised bussisolijad veel unisevõitu ja vahivad loiult aknast välja. Buss peatub ja näen akna taga kolme keskealist ja hoolitsetud välimusega rõõmsameelset naist, luuad käes. Ei, need ei ole nõiad ja ei ole volber. Need on kojamehed. Tublid Eesti naised. Eesti süda.
Astun pärast koolituse lõppu päikesest pakatunud tänavale ja sean sammud vanalinna. Lihtsalt ei raatsi veel koju minna. Kui jõuan Jaani kiriku juurde, näen, et kiriku uksed on kutsuvalt avali. Astun sisse. Juba eeskotta voogab jumalik orelimuusika. Kardan, et olen sattunud mõnele tseremooniale. Kuid ei, kirikus istub vaid tädike ukse kõrval ja orelimängija altari juures oreli taga. Kuulan mõnda aega orelimängu ning süütan siis esivanemate mälestuseks küünla. Ma pole ristitud. Olen pagan ja arutlen, kas minusugusel on üldse sünnis seda teha. Aga tunne on kuidagi hea, kui süüdatud küünalt vaatan. Igatsen teid. Eesti muld ja eesti süda.
Hommikune buss number nelikümmend on varaseid tööleruttajaid tihedalt täis ja kaks kohatult suure koolikotiga poissi on kiilutud täiskasvanute vahele. Nad on nägudega, mis reedavad juba hommikul tülpimust. Ük poistest on eestlane. Ta hoiab käes jopet, mille seest paistab silt, millele on kirjutatud “Kevin”. Ta näib arglik ja ebakindel. Kahvatu. Veninud villane müts on pisut viltu peas, sest õõtsuvas ülerahvastatud bussis nühivad täiskasvanud tema mütsi vastu. Teda vaadates tekib mul tunne, et tahaks teda kuidagi aidata, teadmata, kas ta üldse abi vajab.Teine poiss on venelane, kuulen, kui ta räägib telefoniga. Ta on eesti poisist pisut suurem. Buss peatub ja nad lähevad mõlemad maha. Jõuan aknast veel näha, kuidas pisem, see eestlane, mööda aiaäärt, vihmast märjal rohuribal arglikult astub. Nagu ei julgeks kõndida, justkui tahaks olla nähtamatu. Tema taga sammuv vene poiss lükkab ta vastu metallist aeda, kui temast möödub. Rohkem ma ei näe. Väike eesti süda.
Koolituse käigus tutvume Eesti Riigiarhiivis asuvate hoidlatega. Maast laeni riiulitel on karbid kõikvõimalike dokumentidega, kõik korralikult nummerdatud ja nööriga kinni. Ja nii sadu ruutmeetreid. Ruumi on vähe, rahvast palju ja ma poen ühe riiuli vahele, et giidi juttu kuulata. Kui ma pilgu tõstan, näen enda pea kohal kõrguvat riiulit, millel kastid märkega “Pärnumaa lastekodu”. Kümneid ja kümneid karpe. Ema süda.
Minu ema juures, talust veidi kaugemal asuvas metsas, on üks vana maa-alune kelder. Kunagi ammu, kui mina alles laps olin, hoiti seal kartuleid, sest kartulipõld asus lähedal. Olin kuulnud jutte, et keldri ühe nurga juurde on maetud saksa sõdur. Palusin ema, et ta mu sinna viiks ja seda kohta mulle näitaks. Ega emagi täpselt tea, kus see õige koht on, kuid ta näitas, mida juttude järgi mäletas. Sõja ajal olid seal olnud lagedad heinamaad. Nüüd aga oli mets kõik alistanud. Nii kartulipõllu, keldri, kui noore sõduri. Ma vahel miskipärast mõtlen selle peale. Et kelle poeg ta oli. Eesti muld ja võõras süda.
Möödunud aastal kaevasin maa üles, sest mida aeg edasi, seda mõttetuma tegevusena muruniitmine näis. Peipsi äärest kaevasin musta mulda, laadisin autokärule, laudast tõin sõnnikut, kaevasin kõik korralikult verivärskesse aiamaalappi. Torkisin sibulad maha, pisikesed, näpuotsa suurused. Üles võtsin samasuured. Pisikesed, näpuotsa suurused. Eesti muld.
Ühel öösel nägin unes, et olin pruut. Imeilusas pitsilises valges kleidis. Ihuüksinda. Ei mingit peigmeest, ei sõpru ega lähedasi. Hommikul ärgates oli raskus sees. Mingi paine. Ja kuigi päevad läksid, ei lasknud see unenägu mind enam lahti. Hakkasin uurima, mida see võis tähendada. Ükskõik, kust ma ka seletust ei otsinud, oli vastus üks: enda pruudina nägemine, liiatigi veel valges kleidis, tähendab vaid surma. Ma ei ütleks, et ma niisuguseid asju väga usun, aga mõnikord jääme me ebakindlusesse lõksu. Kui unenäost oma sõbrale rääkisin, otsis ta välja oma unenäoraamatu, mida mina polnud avastanud ja luges: pruudiks olemine, eriti valges kleidis, tähendab häid uudiseid ja üllatusi. Sõbra süda.
TEA LALL
