• Raamatukogu
    • Dokumendid
      • Arengukava
      • RAAMATUKOGU NÕUKOGU
      • Põhimäärus
      • Komplekteerimine
      • Statistika
    • Lugejale
      • Kasutamise eeskiri
      • Tellimine teistelt raamatukogudelt (RVL)
      • Viivis
      • Laenutamine
      • Lugejaks registreerimine
      • Pikendamine
    • Töötajad
    • Kroonika
      • Raamatukogu ajalugu
      • Raamatukogu juhatajad
      • Endised töötajad
  • Teenused
    • E-lugerid
    • Internet, WiFi
    • Tasulised teenused
  • E-kataloog
  • Lastele
    • Ristsõna
    • LASTE LEMMIKLOOMA PILDID
    • Arkaadia
    • Huvitavat
      • Mängud
    • Lugemisblogid
    • MUINASJUTUHOMMIK
    • Fotokonkursi tulemused
  • Galerii
    • Betti Alveri jälgedes 2014
    • Betti Alveri jälgedes 2016
    • Betti Alveri jälgedes 2017
    • Betti Alveri Jälgedes 2018
    • BETTI ALVERI JÄLGEDES 2019
    • BETTI ALVERI JÄLGEDES 2020
    • ööraamatukogu 2014
    • ööraamatukogu 2015
    • ööraamatukogu 2016
    • ööraamatukogu 2017
    • Ööraamatukogu 2018
    • T.Lall “Katki”
    • Raamatukogu 100
    • Raamatukogu 105
    • RAAMATUKOGU AVAMINE
  • Betti Alveri jälgedes
    • BAJ 2014
    • BAJ 2015
    • BAJ 2016
    • BAJ 2017
    • BAJ 2018
    • BAJ 2019
    • BAJ 2020

BAJ 2015

Kirjandusliku omaloomingukonkursi „Betti Alveri jälgedes 2015“ esile toodud tööd

7. – 9. klass

Akrostihhon „KEELEMÄNG“

Kui soovin, võin minna

Ei soovi ma jääda

Ei soovi ma olla.

Lahe on minna

Ei taha ma püsida

Minnes on vabaduse tunne.

Ärkan . Olen oma sängis

Nagu unenäo kütkes olen siinne

Geenid hoiavad kinni mind igavesti

BIRGIT SAAR

Jõgeva Põhikool 7A

10. – 12. klass

Sul on nüüd teistmoodi
aeg
lõpmatud lõunad
ja mõõtmatud
praed

Sul on nüüd teistmoodi
aed
kõrgemad laed
ja ehk
ka Sina
üle ääre nüüd näed

Sul on nüüd teistmoodi
aeg
kuid mina tean ikka
kuidas Sa kaed
kas nüüd
lõpuks
kaugemale näed

Sul on nüüd oma aeg

AANA-LIISA KASTE

Hugo Treffneri Gümnaasium 12

Eesti Muld ja Eesti Süda

Lebasin kord aasal,

vist oli kevad.

Kuulasin lindude helisevat naeru

ning hingasin metsikute lillede mahemagusat hõngu.

Tundsin end koos muruga kasvavat ning mõtlesin:
„Oh Eesti Muld ja Eesti Süda, kes teid küll jõuaks lahutada?”

Istusin kord jõe ääres,

vist oli suvi.

Lasin end rahulikel tuultevoogudel paitada

ning varbaotsaga katsusin, kas vesi oli juba küps.
Tundsin end jõega kaasa voolavat ning mõtlesin:
„Oh Eesti Muld ja Eesti Süda, kes teid küll jõuaks lahutada?”

Jalutasin kord läbi metsa,

vist oli sügis.

Rasked vihmapiisad langesid mu näole

ning tee ääres tantsisid tuultega sügiskleitides lehed.

Tundsin end metsaga üks olevat ning mõtlesin:
„Oh Eesti Muld ja Eesti Süda, kes teid küll jõuaks lahutada?”

Sõitsin kord autoga,

vist oli talv.

Lahkusin igaveseks teisele maale.

Eesti Aasal kasvamise olin ammu lõpetanud.

Eesti Jõgi mind endaga enam kaasa ei tarinud,

ja Eesti Mets mind samuti omaks ei tunnistanud.

Tundsin end ühteaegu reetja ja reedetuna ning mõtlesin:
„Ehk polegi Eesti Muld ja Eesti Süda nii lahutamatud?”

MARILIN KUUSK

Jõgevamaa Gümnaasium 10E

Eesti muld ja eesti süda

Väikeses metsatukas  Põhja-Eestis elas üks perekond, isa ja ema. Neil oli ka väike, 7-aastane poeg Mart, kes oli tohutult energiline ning õppis alles maailma eripärasid ning saladusi. Nende elu oli rahulik. Isa oli metsavaht, kes oli ühtlasi ka Kaitseliidu liige, ema aga hoolitses kodu ja lapse eest. Nende elul polnud midagi häda, kuni ühe päevani, mil isa tõsisemana kui muidu koju jõudis. Ta ei naeratanud oma naisele nii elavalt nagu varem ja naine mõistis, et midagi on teisiti. Rahulikult istet võttes vaatas mees oma kaasale otsa ning lausus: “Minu sõbrad lähevad rindele ja mina kavatsen nendega ühte sammu astuda.” Alanud oli Vabadussõda.

Naine mõistis, mida see tähendab, ning austas oma mehe otsust. Ainuke, kes midagi ei aru ei saanud, oli Mart, kes imestas, kuidas saab keegi kuhugi minna teades, et ta ei tule võib-olla tagasi. Tema arvates sai igaüks tagasi tulla, kui vaid teed mäletada suudab.

Isa lahkumispäeval seisid nad kõik talu hoovil. Ema valas pisaraid ning väike poegki polnud enam nii energiline. Ta tundis, et midagi on viltu. Abikaasad kallistasid. Kui kord jõudis Mardini, murdus midagi tema sees ning ta hakkas kõval häälel nutma, ta ei mõistnud veel isegi, millest see tuli. Ta kallistas isa nii kõvasti kui suutis ning sosistas talle kõrva: “Miks isa? Miksa sa lähed?” Isa vaatas oma läikivate silmadega pojale otsa ja lausus: “Eesti muld on see, millel ma kõnnin, ja eesti süda see, mis minus tuksub. Kui poleks neid, poleks ka mind. Sina aga tea, ükskõik millal sa metsas ei jalutaks, mina jälgin sind. Ma olen ju ikkagi metsavaht.” Nende sõndega pööras isa end ringi ning hakkas minema, kuna lahkumine oli ka talle liialt raske ja eriti just teadmine, et ta ei pruugi oma poega enam kunagi näha.

Järgnevatel kuudel ootas Mart pikisilmi oma isa. Tema ainukeseks unistuseks oli saanud lootus, et ühel heal päeval näeb ta oma isa mööda sedasama metsateed tulemas, kust isa läks. Ajapikku lootus hääbus ning poeg käis isa isegi metsast otsimas, sest ta ju ütles, et on metsavaht, ta pidi ju kuskil seal olema. Isa lahkumisest möödus aina rohkem aega. Ühel päeval tuli nende juurde isa sõber ning võitluskaaslane, kes tõi halbu uudiseid. Mees oli rindel surnud.

Emale mõjus see rängalt, ta langes suurde masendusse. Ainus, kes oli talle alles jäänud, oli tema poeg. Kui Mart kuulis, mis oli juhtunud, jooksis ta metsa ning nuttis seal tundide kaupa. Metsas tundis ta end siiski isale lähemal ja seda just isa viimaste sõnade tõttu. Siiski polnud ta veel hästi mõistnud, miks isa sõtta läks ja miks kõik nii on läinud.

Aastad möödusid, Mart kolis emaga linna, kuid nende talu jäi siiski alles. Poeg teadis nüüd, mida Vabadussõda eestlastele oli toonud. Ikkagi piinas teda küsimus, miks just tema isa. Ühel jahedal suveõhtul jalutas ta taas kord maal. Ta sattus juhuslikult metsalagendikule, kus nad kunagi isaga aega veetsid. Seal oli kaks kändu, üks poja ning teine tema isa jaoks. Nüüd oli aga Mart seal üksi. Istet võttes jäi Mart kuulatama. Ta kuulis, kuidas tema süda tuksub ning tunnetas pehmet maad oma jalge all. Talle hakkasid meenuma oma isa sõnad: “Eesti muld on see, millel ma kõnnin, ja eesti süda see, mis minus tuksub.” Mart mõistis nüüd, et tema soontes voolab tema isa veri ja et ta oleks sellel ajal käitunud samamoodi nagu ta isa. Mihkel oli ju kõigest metsavaht, kuid rindel võitles ta siiski millegi õilsama nimel kui lihtsalt tükikese metsa pärast.

RONALD KIIPUS

Jõgevamaa Gümnaasium 11.b

TÄISKASVANUD

Kuused kummuli

Koduväravas suitshallid sirelid,

kuused kummuli tanumas.

Toanurgas tolmune minevik,

uksepakk pragudes valutab.

Laastukatus on aegadest puretud,

kiivas pehkinud sarikad.

ristimäel vanapaar unetu –

põllulapp tuultele harida.

 

Poolekskukkunud

ikka veel imestavad
vana maja
tühjad silmad
kuidas
poolekskukkunud katuseharja
sarikaribid
aina kammivad
möödalibisevaid pilvi
ja mõnelt olematult
põrandalaualt
tõusevad tuulega lendu
pererahva ammused sammud
mis keerlevad
mälestusi õhates
ühest toanurgast
teise

MARI KARILAID

Eesti muld ja eesti süda

Eesti mullad kasvatavad võsa ja ohakaid

eesti südamed on laiali üle maailma

las see võsa kasvab ja puhastab õhku

ja see hilissuvine ohakate külviaeg

on omamoodi isegi ilus vaadata

tillukesed langevarjurid lendavad

ühe kahe ja hulgikaupa sinilaotuses

et juurduda järgmisel kevadel

kunagisel talukarjamaal ja kopliveerel

kus jooksid paljasjalgsed talulapsed

sääred kuresaabastes ning kamakäkk peos

nüüd koplisse on kasvand kased

eesti südamed on Soomes ja Brüsselis

Ameerikas Austraalias Inglismaal Islandil

eesti suud räägivad võõraid keeli

pead mõtlevad globaalseid mõtteid

eesti silmad vaatavad oma sinimustvalgega

nagu kirjutas haldjalik Kristiina Ehin

viimase laulupeo ühendkooridele

jah korraks tulevad kõik lauluväljakule

jätavad vaevad ja laulavad koos

et siis jälle minna ning kaotada kõrvust

oma kauni väljasureva emakeele kõla

kas te ei veritse eesti südamed

Kõik on muusika

I osa Allegro

seisan tõkkepuu taga ja ootan rongi

nüüd viimaks tuleb vedur vilistab

võtan helihargi kuulan ja ongi

ongi täpselt väikese oktavi la

autode signaalid laulavad intervalle

sekka kõlab ka üksainus septakord

ja kirikukellad sekundeerivad talle

fortes kraaksuvaid vareseid terve hord

jalakäijate segakoor just nagu muuseas

tänavail siia ja sinna teeb asja

kuni soprani soolo registris väga heas

forte fortissimos kõlab – Vaaaasjaaaa

II osa Andante

vaid pianissimos kostab maantemüha

metsade sordiini all minu õuele

taevas aeglaselt sõuavad pilved ja üha

minoorsemaks muutuv ilm kisub vihmale

tuul mängib kõrgetes kuuskedes tšellot

legatos ja pika poognaga

haabasid läbivad harfi arpedžod

sunnivad vaikseks ja kuulama

üksikud kajakatrompetid hüüavad

ja mõned sääseoboed marcatos

kumalaste altviiulid püüavad

kinni läätspuukaunade pizzicato

III osa Finaal

kõuetimpanite mürin kurdistab kõrvad

vihmatrummid plekk-katusel samuti

ketikoera metallofon kõlab õrnalt

kuid taldrikud löövad valjusti

hetkel mil naela otsast tuulega

minema lendab roostes metallkauss

selge see et on tegemist luulega

kuid kas Mozart või Beethoven või Strauss

ei ükski neist loodus ise meloodia lõi

ja kui kõrvad on antud ning oskad kuulata

kui tead et harmoonial on ülemvõim

siis tunned hinges et kõik on muusika

ANNELI LAMP

 

Kusagil kõnnib öö

ja kuu hiilib mööda taevast

Unustus puudutab väikelinna vabastab vaevast

Tühjus astub välja

ja tühjus astub sisse

Õhupall nagu ununend hing viskleb puul Betti linnas

jälgegi pole luulest

on ainult tuul

AET LIINAT

 

Ma käisin vastuvõtul !

Sookuretrompetite soolo saatel

ma vastuvõtul pidulikul peagi,

ei ihu ole vangis fraki aatel,

kas kutsutud ka teisi, ma ei teagi.

On udulinik hommikul ju õlul,

kuis kastepiisa pärlenduse sadu

teeb naeruringe oja vetevõlul,

täis tõega taevas laululinnu radu.

Sel rajal mannetuna ma ei lenda,

kesk lilli esitleda ennast püüan—

kättpidi päeva tervitusest joobun.

Teel toimekana olen leidnud enda,

„No tere taas!“ ma hommikule hüüan,

nüüd nukralt nurgas istumisest loobun.

ANU OTT

EESTI MULD JA EESTI SÜDA

Olen Tallinnas ja sõidan ühel jahedal kevadhommikul ühistranspordiga koolitusele. Nagu minagi, on ka teised bussisolijad veel unisevõitu ja vahivad loiult aknast välja. Buss peatub ja näen akna taga kolme keskealist ja hoolitsetud välimusega rõõmsameelset naist, luuad käes. Ei, need ei ole nõiad ja ei ole volber. Need on kojamehed. Tublid Eesti naised. Eesti süda.

Astun pärast koolituse lõppu päikesest pakatunud tänavale ja sean sammud vanalinna. Lihtsalt ei raatsi veel koju minna. Kui jõuan Jaani kiriku juurde, näen, et kiriku uksed on kutsuvalt avali. Astun sisse. Juba eeskotta voogab jumalik orelimuusika. Kardan, et olen sattunud mõnele tseremooniale. Kuid ei, kirikus istub vaid tädike ukse kõrval ja orelimängija altari juures oreli taga. Kuulan mõnda aega orelimängu ning süütan siis esivanemate mälestuseks küünla. Ma pole ristitud. Olen pagan ja arutlen, kas minusugusel on üldse sünnis seda teha. Aga tunne on kuidagi hea, kui süüdatud küünalt vaatan. Igatsen teid. Eesti muld ja eesti süda.

Hommikune buss number nelikümmend on varaseid tööleruttajaid tihedalt täis ja kaks kohatult suure koolikotiga poissi on kiilutud täiskasvanute vahele. Nad on nägudega, mis reedavad juba hommikul tülpimust. Ük poistest on eestlane. Ta hoiab käes jopet, mille seest paistab silt, millele on kirjutatud “Kevin”. Ta näib arglik ja ebakindel. Kahvatu. Veninud villane müts on pisut viltu peas, sest õõtsuvas ülerahvastatud bussis nühivad täiskasvanud tema mütsi vastu. Teda vaadates tekib mul tunne, et tahaks teda kuidagi aidata, teadmata, kas ta üldse abi vajab.Teine poiss on venelane, kuulen, kui ta räägib telefoniga. Ta on eesti poisist pisut suurem. Buss peatub ja nad lähevad mõlemad maha. Jõuan aknast veel näha, kuidas pisem, see eestlane, mööda aiaäärt, vihmast märjal rohuribal arglikult astub. Nagu ei julgeks kõndida, justkui tahaks olla nähtamatu. Tema taga sammuv vene poiss lükkab ta vastu metallist aeda, kui temast möödub. Rohkem ma ei näe. Väike eesti süda.

Koolituse käigus tutvume Eesti Riigiarhiivis asuvate hoidlatega. Maast laeni riiulitel on karbid kõikvõimalike dokumentidega, kõik korralikult nummerdatud ja nööriga kinni. Ja nii sadu ruutmeetreid. Ruumi on vähe, rahvast palju ja ma poen ühe riiuli vahele, et giidi juttu kuulata. Kui ma pilgu tõstan, näen enda pea kohal kõrguvat riiulit, millel kastid märkega “Pärnumaa lastekodu”. Kümneid ja kümneid karpe. Ema süda.

Minu ema juures, talust veidi kaugemal asuvas metsas, on üks vana maa-alune kelder. Kunagi ammu, kui mina alles laps olin, hoiti seal kartuleid, sest kartulipõld asus lähedal. Olin kuulnud jutte, et keldri ühe nurga juurde on maetud saksa sõdur. Palusin ema, et ta mu sinna viiks ja seda kohta mulle näitaks. Ega emagi täpselt tea, kus see õige koht on, kuid ta näitas, mida juttude järgi mäletas. Sõja ajal olid seal olnud lagedad heinamaad. Nüüd aga oli mets kõik alistanud. Nii kartulipõllu, keldri, kui noore sõduri. Ma vahel miskipärast mõtlen selle peale. Et kelle poeg ta oli. Eesti muld ja võõras süda.

Möödunud aastal kaevasin maa üles, sest mida aeg edasi, seda mõttetuma tegevusena muruniitmine näis. Peipsi äärest kaevasin musta mulda, laadisin autokärule, laudast tõin sõnnikut, kaevasin kõik korralikult verivärskesse aiamaalappi. Torkisin sibulad maha, pisikesed, näpuotsa suurused. Üles võtsin samasuured. Pisikesed, näpuotsa suurused. Eesti muld.

Ühel öösel nägin unes, et olin pruut. Imeilusas pitsilises valges kleidis. Ihuüksinda. Ei mingit peigmeest, ei sõpru ega lähedasi. Hommikul ärgates oli raskus sees. Mingi paine. Ja kuigi päevad läksid, ei lasknud see unenägu mind enam lahti. Hakkasin uurima, mida see võis tähendada. Ükskõik, kust ma ka seletust ei otsinud, oli vastus üks: enda pruudina nägemine, liiatigi veel valges kleidis, tähendab vaid surma. Ma ei ütleks, et ma niisuguseid asju väga usun, aga mõnikord jääme me ebakindlusesse lõksu. Kui unenäost oma sõbrale rääkisin, otsis ta välja oma unenäoraamatu, mida mina polnud avastanud ja luges: pruudiks olemine, eriti valges kleidis, tähendab häid uudiseid ja üllatusi. Sõbra süda.

TEA LALL

 




 
  • Kontakt
  • ERIOLUKORD
  • Perioodika
  • Koduteenindus
  • Jõgevamaa
  • Jõgeva kirjanikud
  • Meie Jõgeva
  • ERÜ
  • Eesti Vabariik 100
  • Rahvajutu aasta
  • Kultuurikava
  • Näitused

PIKENDAMINE

RIKSWEB

E-kataloog

 

Raamatukogu Facebookis    Autentimisega WiFi   Raamatukogu uudisvoog

Arhiiv

Oleme avatud

E – R 10.00 – 18.00, L 11.00 – 14.00

1. juunist – 1. septembrini laupäeviti ja pühapäeviti suletud
Suletud iga kuu viimane reede, koristuspäev

Saduküla haruraamatukogu avatud:                         E, T  11.00 – 17.00,  K,N 11.00 – 18.00,                 R, L, P – SULETUD

Kontakt

Rohu tn. 10, Jõgeva linn, Jõgeva vald, Jõgeva 48307

direktor: (+372) 5819 0899
telefon: 772 1572
mobiil: (+372) 5341 4024
e-post: info@jogeva.lib.ee

Saduküla haruraamatukogu
Mõisavahe tee 29, Saduküla, Jõgeva vald 49011
telefon: 773 8609
e-post: inna.kubarsepp@jogeva.lib.ee

Powered by WordPress | teemacats456