BETTI ALVER
Betti Alver (23. november 1906 Jõgeva –19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja.
Elulugu
Elisabet Alver sündis Jõgeva teemeistri Mart Alveri perekonnas. Sünnimaja asub Jõgeva jaamahoone kõrval, milles praegu asub Betti Alveri Muuseum. 1914-1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–27 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.
Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga “Liivi Deevidiivi”, teosega „Tuulearmuke” sai ta II auhinna „Looduse“ romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed „Invaliidid“, “Viletsuse komöödia” ja “Kõmpa”, mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.
Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem „Lugu valgest varesest“ kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid “Vahanukk”, “Pirnipuu” ja “Mõrane peegel”. Poeemis “Pähklikoor” on ühendatud realistlik olustikukujutlus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid “Raudsed roopad”, “Leib” ja “Pärast pikka põuda”.
Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.
1940-ndate teisel poolel ja 1950-ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini „Jevgeni Onegin“. Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.
Betti Alver oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart Lepikuga.
Tema haud on Tartus Vana-Jaani kalmistul.
Teosed
Luuleraamatud
“Lugu valgest varesest: poeem”, Tartu 1931
„Tolm ja tuli: luuletusi”, Tartu 1936
“Luuletused ja poeemid”, Stockholm 1956
“Mõrane peegel: kuus poeemi“, Tallinn 1962
“Tähetund”, Tallinn 1966
“Uued luuletused ja poeemid”, Toronto 1968
„Eluhelbed“, Tallinn 1971
“Tuju”, Tallinn 1976
„Lendav linn“”, Tallinn 1979 (luuletused ja poeemid)
„Korallid Emajões: luuletusi”, Tallinn 1986
“Teosed”, 1. kd: “Üle aegade Assamalla; Luuletusi ja poeeme 1931–1988”, Tallinn 1989
„Üle sõnade serva“, Tallinn 2004
„Koguja: suur luuleraamat“, Tartu 2005 (2. trükk samal aastal)
Luuletused koguteostes
“Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat”, Tartu 1938
Kümme luuletust. – „Ammukaar”: kirjanduslik koguteos. I, Tallinn 1942
“Leib”: luuletus. – “Ammukaar”: kirjanduslik koguteos. II, Tallinn 1943
“Kummituslikud laulud”, Stockholm 1965 (luulevalimik)
“Me hoiame nõnda ühte”, Tallinn 1982 (luulevalimik)
“Tasakaal”, Tallinn 1982 (luulevalimik)
“Seitse naist”, Scarborough 1988 (7 eesti naisluuletaja luuletused)
Proosa
„Tuulearmuke”, Tartu 1927 (romaan)
„Invaliidid“, Tartu 1930 (romaan)
Kirjandusnädala album: “Vabaharidustöö” kirjandusnädala erinumber: II-III, Tallinn 1930 (koguteos)
“Viletsuse komöödia”, Tartu 1935 (proosapoeem; 2. trükk Tallinn 1990)
“Teosed”, 2. kd: “Tuulearmuke”, “Invaliidid”, “Viletsuse komöödia”, “Kõmpa”. Proosa 1927-1976, Tallinn 1992
Tunnustused
1966 Eesti NSV teeneline kirjanik
1981 Eesti NSV rahvakirjanik
1967 ja 1987 Juhan Liivi luuleauhind
1977 Friedebert Tuglase novelliauhind
Alates 1997. aastast korraldavad Jõgeva Linnaraamatukogu ja Betti Alveri Fond traditsioonilist kirjandusliku omaloomingu konkurssi „Betti Alveri jälgedes“.
Aastal 2006 avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum.
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond annab välja Betti Alveri kirjandusauhinda.
ENN KIPPEL
Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel, 16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) oli eesti kirjanik.
Elulugu
Kippel elas pärast oma isa surma (aastal 1913) Peterburis, kus ta õppis kondiitriks. Aastal 1919 pöördus ta tagasi kodumaale, astudes Eesti kaitseväkke. Aastast 1921 teenis ta üleajateenijana (veltveebli auastmes) 2. Üksikus jalaväepataljonis. Teenistus kestis 1940. aastani, küll kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhataja ametis.
Enn Kippeli naine Maret Kippel oli pärit Jõgevalt, tema isa Jaan Lätte oli üks Jõgeva tuntumaid seppi. Suviti 1925-1935 viibisid Kippelid sageli Jõgeval.
Aastal 1935 lõpetas Kippel Tartu Linna Õhtuse Erakeskkooli. Õhtugümnaasiumis õppimise ajal oli ta õpilasühingu humanitaarringi almanahhi “Rada” aktiivsemaid kaastöötajaid. Aastatel 1935-1936 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, mida aga ei lõpetanud. Ta kuulus üliõpilasseltsi Ühendus. 1935. aastal ilmus Kippeli esikromaan “Ahnitsejad” (2 köites), 1936. aastast publitseeris ta
ajaloolisi romaane (esimesena “Suure nutu ajal”). 1939. aastal avaldati romaan “Kuldvasikas”.
Aastal 1940 määrati Kippel uute võimude poolt 1. Diviisi poliitjuhiks (Rakveres). Hiljem oli ta 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ajalehe „Nõukogude Kaitsel“ toimetaja asetäitja. Aastast 1941 oli ta Leningradis ajalehe „Rahva Hääl“ toimetuse liige, kus ta Leningradi blokaadi ajal aastal 1942 nälga suri. Ta on maetud ühishauda Piskarjovi kalmistul.
1967. aasta 15. veebruaril avati Enn Kippeli 25. surma-aastapäeva puhul Jõgeval, toonase V. Kingissepa ja Ristiku tänava nurgal, majal V. Kingissepa 26 kirjaniku mälestustahvel.
Looming
Enn Kippeli tuntuim teos on aastal 1941 raamatuna ilmunud noorsoojutustus „Meelis“, sest Eesti NSV ajal oli enamik tema teisi teoseid keelatud nendes kirjeldatud võitluste tõttu venelastega ja Karl XII positiivse kirjeldamise pärast.
Kippel hakkas varakult ajaloo vastu huvi tundma. Romaanides on ta käsitlenud Läänemeremaades olnud sõdu ja ülestõuse, alates liivlaste võitudest saksa vallutajate vastu 13. sajandi alguses. Tema teoste tegelased mõjuvad puiselt ja kohmakalt, tsiteerivad peast vanasõnu. Väärtuslikuks osaks on asjatundlikud ja detailsed relvade (Enn Kippel oli tuntud vanade relvade kollektsionäär) ja sõjatehniliste võtete kirjeldused. Ilmse mõnu ja detailsusega on kirjeldatud ka piinamisi ja hukkamisi, milliseid kirjeldusi kaasaegne kriitika nimetas kippelismideks. Erandina käsitlevad romaanid “Ahnitsejad” ja “Kuldvasikas” autori kaasaega. “Kuldvasika” sündmused toimuvad romaanis Mõigu aleviks nimetatud Jõgeval. “Ahnitsejate” tegelaskujud pärinevat Tartust.
Teosed
„Ahnitsejad“, romaan (1935)
„Suure nutu ajal“, romaan (1936)
„Kui Raudpea tuli“, romaan (1937)
„Issanda koerad“, romaan (1938)
„Jüriöö“, romaan (1939)
„Kuldvasikas“, romaan (1939)
„Meelis“ (1941)
ANTS TIIDENBERG
(19.03.1948 Sadala – 10.06. 2014 Jõgeva)
1966 lõpetas Jõgeva keskkooli.
Teosed
1999 romaan “Vietnam – transiit: viis teeotsa Jaak Jassi elust”
2000 jutustus “Saatuse riburada”
2000 “Edela – idaraudtee: elupildikesi” (pseud. Jaas, Jaak)
JÜRI LEESMENT
(sünd. 1961)
Elulugu
Jüri Leesment oli Alo Masttiiseni pinginaaber ning tema mitmete tuntud laulusõnade autor.
“Ei ole üksi ükski maa” – mai 1987. Muusika – Alo Mattiisen, sõnad – Jüri Leesment. Laul on avaldatud raamatutes „ Laulge kaasa!” nr 87 ja 89, kirjastanud „ Eesti Raamat“ 1988
„Kaunimad laulud“ 1988 (F. A. Saebelman / V. Ruubel / A. Mattiisen / J. Leesment)
„Sind surmani“ 1988 (A. Kunileid/ L. Koidula / A. Mattiisen / J. Leesment)
„Eestlane olen ja eestlaseks jään“ 1988 (K. A. Hermann / A. Mattiisen / J. Leesment)
Teatrimuusika
“Väike merineitsi”, esietendus 11. jaanuaril 1993 Jõgeval. H. Ch. Anderseni muinasjutu järgi. Laulusõnad kirjutas Jüri Leesment. Esitas Jõgeva I Keskkooli kooliteater “Liblikapüüdja”. Lavastajad Lianne Saage-Vahur ja Maret Oja.
Kirjandus
“Ajaga silmitsi. Meenutusi Alo Mattiisenist”. Koostajad: Toomas Muru ja Jüri Leesment. Autorid: Helmi Mattiisen, Ade Hintsov, Toomas Muru, Jüri Leesment, jt.
MANIAKKIDE TÄNAV
(sünd. 1976 Jõgeval)
Maniakkide Tänav on kirjanik, luuletaja ja muusik. Kodanikunimega Agur Karukäpp (endine Agur Tänav).
Elulugu
Ta on õppinud Väike-Maarja Päästekoolis ja Tartu Ülikoolis (sotsiaaltöö eriala). Mänginud Jõgeva punkansamblis „Saast“. Lisaks on Maniakkide Tänav aktiivselt tegelenud „Tartu ulmekirjutajate“ ringi eestvedamise ja juhendamisega
ning tema initsiatiivil on loodud internetipõhine ulmeajakiri „Reaktor“.
Avaldanud žanriulmet (spetsialiseerunud õudusele). Ilmunud on neli romaani ja mitmeid lühijutte. Trükiajakirjanduses ilmus esimene teos 1996 (ajalehes „Vooremaa“).
Maniakkide Tänavale on iseloomulik tarantinolikult lopsakas, visuaalne ja füsioloogiline stiil. Ingliskeelsete ulmekäsitluste eeskujul võib taolist kirjutuslaadi nimetada splätterpungiks.
Teosed
Jutud
„Surm on lahti“ (1996), ilmus valimikus Õudne Eesti: valimik Eesti õudusjutte
„Kambavaim ehk Mees peeglitaguselt maalt“ (1997), ilmus ajakirjas Mardus, 1997; nr 2
„Doonorelundid“ (1998), ilmus veebiajakirjas Algernon 1998; november ja ajakirjas Mardus, 1998; nr. 5
„Taadeldus“ (1998), ilmus veebiajakirjas Algernon 1998; november
„Teoloogiatudengi katse“ (1998), ilmus veebiajakirjas Algernon 1998; detsember ja valimikus Mardus 1/99
„Choronzon“ (1999), ilmus veebiajakirjas Algernon 1999; märts
„Õpetus surnutest“ (2000), ilmus veebiajakirjas Algernon 2000; juuni
„Nekromandi kombel“ (2002), ilmus veebiajakirjas Algernon 2002; juuni
„Musta mantliga mees“ (2008), ilmus järjejutuna ajalehes „Oma Saar“ 2008; nr 35 (16. veebruar) – nr 44 (27. veebruar)
„Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?“ (2008), ilmus valimikus Täheaeg 4: Flööditüdruk
„Omadega kuival“ (2008)
„Unistus“ (2008)
„Elu kaja“ (2009), ilmus valimikus Täheaeg 5: Süütalastepäev (kuulub autori Iidmaa-sarja)
„Tolmunud soldatid“ (2011), ilmus valimikus Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes
„Must muna“ (2012), ilmus valimikus Täheaeg 10: Juubeliväljaanne
„Ordu ja asum“ (2012), ilmus veebiajakirjas Reaktor 2012; jaanuar
„Valuhoidjad“ (2012), ilmus veebiajakirjas Reaktor 2012; oktoober
„Vanemate nimel“ (2012), ilmus veebiajakirjas Reaktor 2012; veebruar
„Kaelani vaakumis“ (2012), ilmus valimikus Täheaeg 11: Viirastuslik rügement, kirjutatud koostöös J. J. Metsavanaga
„Au ei olegi vaja“ (2013), ilmus valimikus Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond (kuulub autori Ippoliti-sarja)
Jutukogud
“Euromant : Jutukogu” – Fantaasia 2011 (sisaldab 17 juttu, mis annavad autori enda sõnul ta senisest loometeest läbilõikelise pildi)
“Saladuslik tsaar : Jutukogu” – Fantaasia 2012 (sisaldab 13 juttu, neist 6 Maniakkide Tänava kirjutatud)
Romaanid
“Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi” – Fantaasia 2003 (romaan ebasurnutest ja nekromantiast Eesti kontekstis; leidis äramärkimist 2000. aasta romaanivõistlusel)
“Surmakarva” – Varrak 2009
“Mehitamata inimesed” – Fantaasia 2013 (Tuleviku Eestis toimuv küberpunkromaan. Noormees laseb digitaliseerida oma hukkunud armsama mõistuse ja teeb kõik selleks, et kallim saaks taas orgaanilise keha. Tegevus toimub suures osas Jõgeva linnas)
“Õnne ja õnnetuse valitseja” – Fantaasia 2013
TEA LALL
(Sünd. 1967 Jõgeval)
Lõpetas Jõgeva I Keskkooli 1985. Esimene töökoht oli Siimusti Raamatukogus 1987-1991. Vahepeal proovinud teisi ameteid, kuid aastast 2012 töötab Jõgeva Linnaraamatukogus.
Avaldatud loomingut:
Novell „Klaasist majad“ – avaldatud 2010 kogumikus „Betti Alveri jälgedes 1997-2010“ (valik kirjandusliku omaloomingukonkursi parematest paladest)
Jutt „Kui süda ei sure“ – avaldatud veebiajakirjas „Reaktor“ oktoobris 2011
Jutt „21. detsember“ – avaldatud veebiajakirjas „Reaktor“ novembris 2012 (need kaks juttu „Kui süda ei sure“ ja „21. detsember“ on avaldatud ka kogumikus „Tuumahiid“, mis koosneb ajakirja „Reaktor“ parematest paladest)
Jutt „Vahetus“ – avaldatud veebiajakirjas „Reaktor“ mais 2014
Romaan „Katki“ – ilmus 1. juulil 2015. Oli esitatud kirjastuse „Tänapäev“ 2015 aasta romaanivõistlusele, kus saavutas III koha.
Käsikiri „Ära armasta mind enam“ oli esitatud Eesti Kirjanike Liidu poolt korraldatud 2015 aasta romaanivõistlusele, kus sai ära märgitud. Raamatuna ilmus 2106 kirjastuselt Fantaasia.
SIRET REMMELG
(Sünd. 1982 Jõgeval)
Siret on luuletaja.
Elulugu
Siret on õppinud Jõgeval, käinud ka Jõgeva Muusikakoolis, kus õppis klaveri erialal. Aastatel 2007 kuni 2013 õppis Viljandi Kultuuriakadeemias raamatukogundust ning ta töötab Tallinna Tehnikakõrgkooli raamatukogu juhatajana. Aastatel 2004 – 2007 töötas Jõgeva Linnaraamatukogus, lugemissaalis.
Sireti hobideks on fotograafia ja kalapüük.
Teosed
Luulekogud
„Skarabeuse tsivilisatsioon“ 2005, mis on avaldatud Leo de Sixtuse nime all
„Vibulaskja“ 2012
RAUNO VÕSASTE
Rauno Võsaste on Jõgeval sündinud ja kasvanud. Tänu suurele ajaloohuvile on temalt ilmunud kolm eluloolist raamatut:
„Harald Riipalu lugu“ (2011)
„Johannes Soodla VR II/2, II/3 RELVA-SSi KINDRAL“ (2013)
„Ain Mere. Valel poolel“ (2014)
SIIM PAUKLIN
Siim Pauklin on pärit Jõgevalt, „linnast, mis kunagi ei ärka”. Tartus geenitehnoloogiat tudeerinud mehe tee on ta viinud Cambridge’i ülikooli tüvirakke uurima.
Teosed
„Aheldatud Jõgeva“, haikud (2011)
Jõgevalt on pärit veel teisigi luuletajaid ja suleseppi.
Need on: