BETTI ALVERI JÄLGEDES 2020 ESILE TOODUD KONKURSITÖÖD
IV – VI KLASS
ARMELLE IVASK Voore Põhikool VI klass
ERIOLUKORRA ÕPPETUNNID
„Armelle! Tule uudiseid vaatama!“
Alguses ikka mõtlesin, et ma ei viitsi ja ei taha neid vaatama minna, kuid tahtsin ikkagi teada saada, mis seis koroonaviirusega on. Kui ma siis vaatama asusin, sain teada, et nakatanuid on rohkem kui viiskümmend.
Kui märtsikuus karantiin algas, siis alguses oli päris raske sellega harjuda, kuid lõpupoole läks asi kergemaks. Karantiini ajal tahtsin hirmsasti kodust välja saada, aga ma ei saanud. Kui mul lõpuks oli võimalus sõpradega Tartusse minna, siis alguses isegi ei tahtnud minna, olin koduseinte vahel juba harjunud. Kui siis lõpuks ikkagi mineku kasuks otsustasin, kujunes sellest tore ja meeldiv päev.
Nüüd on koroona esimesest lainest peaaegu pool aastat möödas ja koroona on jõudnud meie kodukülla. Täna, kui ma seda kirjutan, on koolis kõik teistmoodi. Terve meie klass kannab maske, hommikul kraaditakse, kui majja sisened. Poleks kunagi uskunud, et see haigus nii lähedale tuleb.
Kardame, et taas tuleb distantsõpe, et jääme ilma sõpradega suhtlemisest, võimalusest olla koos, et õpetajaga tunnis olemise asemel istume kodus arvuti taga ja mitte 6 või 7 tundi, vaid oluliselt kauem.
Koroona jääb igaveseks meie juurde, ta ei kao kusagile. Me peame õppima temaga elama. Koroona levib sama kiiresti kui kuulujutud. Mõnikord on need isegi trööstitumad kui tegelik olukord ise. Meie tarkus on see, kui jääme rahulikuks ja mõtleme, kas meil on vaja paanikat või kainet mõistust sooritamaks neid kõige tavapärasemaid ja juba sadu kordi korratud tegevusi viirusega võitlemiseks. Tunnen, et nüüd on meie väikese küla elanike käes kord näidata üles tarkust ja kokkukuulumist. Meie, väikese kooli õpilased, oleme ka tublid olnud ja saanud käia igapäevaselt koolis.
Ei ole vaja petta end mõttega, et viiruseprobleem on kauge ja meisse ei puutu. Haigus levib ja seda ei saa peatada, see on sama kui lähed uriseva kassi juurde – ikkagi saad sina küünistada. Viirusel on juba palju inimesi peos, ja see teeb kurba meelt, paljud eestlased on ka oma hinge talle andnud ehk lahkunud elust.
Arvan siiski, et ei tohi end lasta hirmutada. Valvel peab olema, kuid mitte tundma paanikat. Tuleb olla tähelepanelik ja tark, rahulik ja tasakaalukas. Peab vaatama üle oma tarbimisvajadused ja saama hakkama vähemaga, mitte kiusatusse laskuma mitmete suurte kaubanduskettide reklaamidest, mis meelitavad inimesi ostlema.
Eks inimesel ole ikka tarvidus enne külma veel midagi ehitada, koguda, varuda, midagi endale soodsalt muretseda. Aga kus inimesi palju koos, seal ka risk nakatuda.
Eriolukorras ei saa keegi isekalt käituda, kõik me peame üksteisega arvestama, olema palju leplikumad, sallivamad ja õppimisvõimelisemad.
CARLOS ULA Laiuse Jaan Poska Põhikool V klass
SÜGIS
Siit ma tulen, hüüdis sügis,
kirju õlaräti õlgadele heitis.
Samblast seeni välja trügis,
metsa värvidesse peitis.
Punav pärlikee pihlakale,
õunal põsed punapuudriga ehtis.
Kuldseid tukateid kasele sihvakale heitis,
haabade roheladvad leekidesse peitis.
Hoogsalt pintsliga värve laiali viskas,
vaher kirevas kleidis eputas-kekutas.
Öösel hõbedaga maad ta peitsis,
lahkuvad kured lõunamaale tee leidsid.
Siin ma nüüd olen, tõdes sügis.
Oma külmetavaid sõrmi suudles.
Õlaräti kõrgemale nügis
ja rõõmsalt oma maalritööd ta piidles.
VII – IX KLASS
SAALE MÄGI Laiuse Jaan Poska põhikool IX klass
Kellad tiksuvad, ringi ja ringi
Trepid juhtimas meid üles ja alla, üles ja alla
Kriiksudes oma viimast korda
Sammud tantsisklevad tuhandete südamelöökide taustal, taevast säravad valgused valgustamas seda maad selleks viimaseks korraks
Kas sa kuuled seda?
Tuhanded hääled, laulmas kaasa kaugelt kõlavate kelladega
Kellad tiksuvad, seierid käivad aina ringi ja ringi
Kingad jooksmas aina üles ja alla
Jalajäljed kihutamas mööda munakiviteid
Aknad viskuvad lahti, lastes õuel ja toal seguneda
Parv ronki tantsiskleb mööda, müües oma kaupa selle maa inimestele oma viimast korda
Ah kõik need lapsed, kõik need paarid
Laske õnnetundel enda üle võimust võtta see viimane kord
sest kui valgus uue homse koidul tõuseb, on kurbus kaotanud oma mõtte
Kellad tiksuvad, tuul vihisemas läbi pitside
Kogu see vabadus meie ümber, kõik need hinged
Kas sa kuuled meid?
Kas sa kuuled meid laulmas kooris, see viimane kord
Täies rõõmus, kui Maa Mida Kunagi Ei Olnud ärkab ellu oma viimast korda
Rattad pöörlemas, laevad lendamas
Kõik oma täies ilus veel oma viimast korda
Tuul jalgrattal undamas edasi mööda kitsaid tänavaid
Linnud laulmas, elu sumisemas
Kõik see tulevik mida sa pole kunagi näinud
Inimesed väljadel
Loomad valjusti omavahel kõnelemas kui nad majadest mööduvad
Pilved muutumas tumedamaks, lastes päeval oma tee lõpetada
Vaata, kuidas kell lööb ja maa kohiseb elust see viimane kord
Vaata inimesi kaugenemas
Meist maha jäädes
Meie teed muutudes, ajalugu jagunedes
Me teel alla teist rada, see maa meist maha jäädes
Lastes sel kaduda kohta, mida kunagi ei olnud
Samas kui me kaugeneme ja kaugeneme
Kauge häälte kaja ikka veel meil kõrvus
Kõik see rõõm, kõik need inimesed
Kõik kadunud Tulevikku Mida Kunagi Ei Olnud
SABINE SOOTS Voore Põhikool VII klass
KUI MA KOHTUKSIN OMA TULEVIKUGA
Kui selline asi juhtuks just praegu, et ma saaksin kokku iseendaga tulevikust,
siis küsiksin temalt: 1. Kuhu ma jõudnud olen? 2. Mida ma olen saavutanud? 3. Kas
ma teengi oma unistuste tööd? 4. Milliseid vigu ma teinud olen? Need oleksid mu
küsimused endale. Ma küsiks veel näiteks, kas ma saaksin oma vigu parandada?
Kas koroonapandeemia on ära kadunud või on hullemaks läinud? Mitu last mul on?
Kas ma olen abielus? Kui ma saaksin oma küsimustele vastused, siis ootaksin
võimalust, et ta saaks mind kasvõi kaheks tunniks tulevikku kaasa võtta, siis ma
kindlasti nõustuksin sellega. Ma ei räägiks kellelegi sellest, kui ma tulevikuminaga
kohtuksin, kuna keegi ei usuks seda ja kõik arvaksid, et ma olen ime
Kohtumine
Tume ümbrus, põrandat katab millegipärast vesi… Astun edasi. Järsku näen: mulle
läheneb umbes 5 cm minust pikem ja ilmselt 25-30-aastane kaunis naine. Natuke
tuttav, samas võõras. Tal on pruunid juuksed ja ilus valge kleit seljas.Tal on kaelas
hõbedast kaelakett, mille ma kohe ära tunnen – mu kalli sugulase jõulukingitus mulle.
Ta liigub mulle lähemale, ja taas see sama tunne, et tunnen teda, et kuidagi liiga
tuttav…. Süda taob… Ega ometi….? Mu silma pupillid lähevad suureks nagu kuu
taevas. Ma tunnen, et mu hing peksleb kitsaks jäänud rinnakorvis.
Mida…? Mida ma teen? “Tere!” ütleb tema. Hääl suurendab veelgi mu
segadust. Ehmatus. Imestus. Natuke piinlikkustki. Rahunemine. Uus südame
pekslemine.
Siis äkki tuleb selginemine- see naine olengi ma ise, nii nagu ma ju soovisin.
Küsin: “Mis aastast sa tulid?” Küsitav annab teada, et ta ei või seda öelda.
Küsin: “Kui vana sa oled?” Jälle ei saa ta vastata, öeldes, et ta ei taha mulle liigseid
pingeid tekitada ja mul ei ole vaja midagi täpselt teada, sest tulevik sellepärast ongi
tulevik, et me sellest midagi täpselt ei tea, võime vaid oletada.
Ta naeratab. Kui tuttav naeratus, kõik need tuttavlikud kurrukesed
suunurkades. Tunnen südames suurt rõõmu ja silmi tulevad õnnepisarad.
Küsin: ”Kas oli mingi põhjus sul siia tulla? ”Ta ütleb: “Ma olin parasjagu tööl,
kui tuli kuller, kes tõi mulle paki ja läks minema. Kuller ei öelnud mitte ühtegi sõna,
vaatas vaid pikalt otsa. Avasin kirja ja seal oli:” Üks tüdruk vajab su abi. Ta on kurb.
Ta õpib põhikoolis. Sa tunned teda, mine appi!” Avasin paki ja seal oli must kuul, kus
nagu oleks vesi sees olnud. Ma puudutasin seda ja järsku ma olingi siin.”
Ma küsin: ”Kas mina olen minevik ja sina tulevik?”
Ta vastab:”Ei! Me oleme üks! Sa vajad praegu minu jõudu ja eneseusku. Sa
muretsed liiga palju. Sa kardad isegi, et ei lõpeta põhikooli. Kas on tobedamat
kartust!”
Kohkusin: “Kust sa tead?”
“Tean. Ma olen ju sina, aga palju vanem ja elutargem.
Ma küsisin: ”Aga kus me oleme?”
Ta sõnas: ”Tundmatus mustas augus. Meil on 2 tundi kohtumisaega, sa võid julgelt
küsida, mis sul küsida minult on.”
Ma küsisin: ”Kuhu ma jõudnud olen? Mida ma olen saavutanud? Kas ma teen
tulevikus oma unistuste tööd?”
Ta vastas: ”Sa oled jõudnud oma elu kõige paremasse kohta praeguseks. Sa arvad,
et sa ei saa põhikooli ega gümnaasiumit lõpetatud, aga saad, sellepärast ei pea
muretsema. Praegu teen ma unistuste tööd ja see meeldib mulle ja kindlasti
tulevikus sulle.
Ma olen rõõmus ta vastuse üle. Ma küsisin veel: ”Mitu last mul on? Kas ma
olen abielus? Kas koroona on möödas või on see hullemaks läinud?”
Ta vastas: ”Praegu on sul 1 laps. Abielus sa ei ole, aga plaanid seda. Jah, koroona
on möödas, õigemini, vaktsiin on leitud, haigus on kontrolli all.”
Ma naeratasin talle. Ta sõnas veel: ”Unista nii palju kui võimalik, sest
unistused võivad ühel hetkel täide minna! Ära karda unistada! Mida rohkematest
asjadest unistad, seda rõõmsam elu sul on.”
Järsku hakkas mehe hääl lugema 10…9…8… Ma kallistasin teda tugevasti,
kogu hingest.
“Tule mööda naeratuste ja unistuste teed!” hõikas ta mulle.
Ta haihtus. Ma olin segaduses.
Salapärane hämarolek kadus ja olin oma koduteel. Kõndisin koju, ema küsis:
”Kuidas koolis läks?” Ma vaatasin talle otsa, aga ei vastanud midagi. Kõndisin oma
tuppa ja hakkasin õppima. Mõtlesin:“Täna töötab mu aju kuidagi paremini.” Ma sain
matemaatika 20 minutiga, eesti keele 15 minutiga valmis. See kohtumine oli kasuks.
Vaatasin aknast välja, ilm läks ilusaks. Naeratasin, läksin ema juurde, ütlesin:
”Tere, ema, mul on olnud nii hea päev… ja koolis läks mul väga hästi!”
Ema sõnas: ”Siis on tore, aga miks sa mulle enne ainult otsa vaatasid?”
Naeratasin ja teatasin: ”Ma olin omas mõttemaailmas.”
Läksin televiisorit vaatama. Seal tuli film “Dead pool”. See on väga naljakas film.
Ja järsku……….õhtu, hakkasin hambaid pesema, vaatasin end peeglist ja
nägin teda uuesti – ta naeratas. Ma naeratasin vastu. Pesin hambad ära ja läksin
voodisse. Mõtlesin kogu aeg selle lause peale ”Unista nii palju kui võimalik, kuna
unistused võivad ühel hetkel täide minna.” See lause jääb mulle igaveseks meelde,
kuna mina ütlesin seda.
LIISA MARIE ORAV Tallinna Lilleküla Gümnaasium VIII
TINDIPLEKID LUMEL
Novell
Tihendan hambaid kokku surudes sidet ümber oma reie. Määrdunud kangatükki kaunistab erkpunane kleepuv plekk, mis vaikselt järjest suuremaks muutub. Mu huultelt pääseb vaikne kiljatus, kui sideme serv sügavasse lõhesse mu jalal surub. Mu pilk suundub tagasi surnukehale, mis minust viis meetrit allpool kaljuserval kõigub. Taskunuga, millega ta mind ründas, lebamas ta külmast käest vaid siruulatuse kaugusel. Valu ning pilt mu silme ees ajavad mind iiveldama. Üritan eemale vaadata, kuid nagu hirv esituledes, kinnitub mu pilk tagasi temale. Minu rapiiri tera läbistamas ta rinda.
„See ei pidanud nii lõppema.“
„See oli enesekaitse, kullake.“
„Ta on surnud!“
„Sina oleksid surnud! Ja mina koos sinuga!“
Mu reit läbib pulsseeriv huum. Vastu oma tahtmist, vabaneb vali röögatus, mida olen sees hoidnud. Löön oma pea kiirelt tagasi, tabades tugevat igimänni tüve. Valu on nüüd muutumas pimestavaks. Teen kõik, et viia oma mõtted mujale.
„See oli enesekaitse! Ta oli juba niigi liiga kaugel, et teda päästa. Mis vahet seal on.“
„Seal oleks võinud olla veel võimalus!“
„SA OLEKSID SURNUD.“
Mu vaatevälja hakkab vaikselt piirama tume vari. Tasapisi, katab mustus mu silmad nagu sulepea tint. Veel enne, kui teadvusetusse vajun, vireleb tema piinatud nägu mu silme ees. Tema lubjavalge nägu, ning punaseks värvunud silmad. Mu kõrvus kajab ta viimne karje. Ta viimne hingetõmme, mis otsib endale veel elujõudu. Mu peas heliseb veel viimne hääleke:
„Kas pole mitte ebainimlik viis minna? Ja veel läbi oma-,“ lause jääb tal lõpetamata.
***
Lumi krudiseb mu saapa all ning paneb mul judinad üle selja jooksma. Tavaliselt peaksin ma nägema vaeva, et mitte oma jälgi lumele jätta, kuid viimased paar päeva on taevast pidevalt vaid pehmet lund alla sadanud ning mu jäljed katnud. Peatun korraks, et neid silmitseda. Umbes kümne meetri kauguselt on valge pehme mass suutnud kõik märgid mu siinolekust kustutada. Külm tuul puhub läbi mu lambavillase vesti. Varastasin ühe mägikarjuse rasvasema lamba umbes nädala eest. Selle lamba villast sain ma endale lõpuks valmistada soojema riideeseme. Linnamüüri taha visati mind siiski ju vaid õhukeses suvesärgis ning pükstes. Sellest lambast olen ma toitunud nüüd juba pikemat aega ja varud hakkavad otsa saama. See siis ka mis mind oma koopast liikuma pani. Loodan vaid sügavalt, et mu teele mõni kaljukits või jänes jääb. Pööran pea taas oma teele tagasi, ning jätkan rännakut. Tunnen seljalt risti läbijooksmas oma rapiiri tera. Jäine metall vastu nahka vaid lisamas mu külmavärinatele. Nagu iga teinegi aadli laps, olen ma õppinud vehklemist. Linnast oli mul lubatud kaasa võtta vaid üks ese, mida pidasin enda rändel kõige enam vajalikuks. Ilma kõhklemata olin ma sirutanud oma käe oma relva poole. Kuid nüüd, kus janu ning nälg näpistavad, suudan vaid mõelda oma rumalusele, et ma selle asemel veepudelit või kuivatatud liha ei võtnud. Eluaeg on mulle kõik ette-taha ära tehtud. Kahe kuu eest poleks ma eluseeski uskunud, et peaksin kunagi oma siidlinad vahetama külma kaljuõnaruse põranda vastu. Kuid siin ma olen. Üksinda. Kui mu isa poleks vaid olnud vales kohas valel ajal! Kunagi poleks nii läinud! Ma ei peaks siin külmal kivihunnikul endale praegu süüa otsima! Pisarad tõusevad mulle silmi. Mul pole õrna aimugi, kus ta praegu on. Ilmselt piinatakse teda kusagil pimedas, niiskes keldris, kuhu ta oma hinge peab ka siis kord heitma. Ema on mul surnud juba sellest ajast kui olin viie aastane. Temalt röövis eluküünla vähk. Jäime siia vaid mina ja mu isa. Ja nüüd pole mul enam kedagi. Olen täiesti üksinda. Tunnen, kuidas pisarad põskedel hakkavad juba külmuma ning kuivatan need kiirelt oma näolt.
„Kas pole mitte kahju, et nii läks?“
Ta räägib jälle. Viimane asi mida ma praegu tahaks on kuulda tema „piiramatut tarkust“.
„Ära räägi minuga, ma ei taha seda kuulda,“ vastan vihaselt, tunnetades oma kõrvu punaseks tõmbumas.
„Oh kullatükike, minust sa nii lihtsalt ei pääse,“ sellele järgneb kerge naeruturtsatus.
„Keri mu peast välja. Sa ei tee midagi muud kui rikud mu tuju ning tüütad mind.“
„Aga kas siis selles see mõte ei seisnegi just?“ naerulagin valjeneb.
Möiratan vaikselt endale ning üritan mõtteid mujale viia. Ükskõik kuhu, peaasi, et tast lahti saaks. Endalegi märkamatult olen jõudnud astangulisele kaljuseinale. Serva ääres on kasvamas ilus igimänd, mis tuulekäes kergelt õõtsub. Korraga kostub aga põõsastest sahinat. Seisatan ning kikitan kõrvu. Keegi liigub seal. Ettevaatlikult ulatan ma oma käe oma rapiiri poole ning suunan selle põõsa poole. Aeglasel sammul lähenen ma taimele. Lükkan teraga lehti veidi kõrvale ning üritan sisse vaadata. Äkitslet kargab põõsast välja räbalais pükstes keskealine mees. Silmad verepunased ning näol piinatud hullumeelne ilme. Ta juuksed on rootsus, ta käsi ning katmata rinda katavad armid ning haavad. Käes on tal läikimas väike terav taskunuga. Mul kulub hetk aega, et ta ära tunda. „ISA?“. Ta jookseb minu suunas, nuga suunatud mu näo poole. „Mida sa teed? Kas sa oled kombes?“. Vastu kõlab mulle vaid hullumeelseid karjeid ning kraaksatusi. „Isa! See olen mina! Kas sa ei tunne mind ära?“ Meeleheitlikult kargan ma ta järjekordse rünnaku eest ära. Ta ei tee mu küsimustest väljagi, silmis paistmas vaid näljane, kiskjalik pilk. Ta surub mind järjest rohkem kaljunuki poole, rapiir mul kätevahel aralt värisemas. Ma ei saa teda ometi ju vigastada!
„Mis nad sinuga küll ometi teinud on?“ küsin ma tundes endale pisaraid silma tekkimas. See on lihtsalt üks halb uni! Ma näen und!
Aga see pole uni. Maale toob mind tagasi vasakus reies sisse lööv põletav valu. Ta tabas mind. Vajun paremale jalale toetudes põlvili ning vaatan paaniliselt talle otsa. Silmadest, mis kunagi pakkusid mulle turvatunnet ning toetust on saanud vaid klaasjad, külmad kerad ta näol. Otsin ta ilmest mingitgi märki, et ta mind ära tunneb. Tühjus.
„Isa, see olen mina! Sa tunned mind! Sa ei pea seda tegema!“
Kuid ta ei peatu. Täiskiirusel sööstab ta minu poole, nuga käes ning kavatsedes sellega täna veel üks hing
võtta. Mu ellujäämis vajadus võtab tahtmatult mu kerest üle, ning tõstab mu tera enda kaitseks ette.
Sulen silmad, et mitte näha mis edasi saab. Kõlab kerge raksatus, ning sellele järgneb vali
karje. Iga valuoie jääb eelmisest vaiksemaks ja vaiksemaks. Avan vaikselt silmad ning vaatan üles. Oma hullunud seisundis on ta jooksnud otse mu tera
otsa, läbistades ta rinna. Kokkupuute punktist voolab välja paksu tumedat verd, mis värvib ka ümbritseva
lume veinipunaseks. Šokeeritult, lasen ma relval kätevahelt langeda. Nüüd juba hingetu kere kaldub kaljunuki poole ning vajub sealt seejärel aeglaselt alla. Adrenaliin hakkab ka juba vaikselt lahjenema, ning tunnen nüüd taas oma reit tabanud lõikavat valu. Lonkan lähedal asuva igimänni alla ja toetan end vastu seda. Lund haavale surudes hakkab mulle kohale jõudma, mis tegelikult just juhtus.
„Isa…“
Mu kuklast kostub naerulaginat.
IGOR GERGALO Laiuse Jaan Poska Põhikool VIII klass
ERIOLUKORRA ÕPPETUNNID
Sa oled palju kordi
julgem ja targem,
kui Sa arvad,
ja palju tugevam,
kui Sa endale tundud.
13. märts 2020. Hommik nagu hommik ikka. Kooli minna polnud mingit isu. Koroona hõljus õhus. Olukord tõotas pääseteed: ehk õnnestub koju jääda. Aga võta näpust! Juba käratas kasvataja: “Ei saa koju jääda, pead kooli minema!”
16. märts 2020. Kell on 13.30. Mina magan sügavalt. Muret ei ole. Maad on võtnud enesega rahulolu, mul ei ole kiiret. Kell 14.30 ajan kargud alla, võtan söögipala ja lähen õue. Rahvast liigub palju. Peamiselt Jõgeva noored, sest politsei ei luba neil kambakesi linnas olla. Aga Siimustis on võimalik end vabalt tunda. Vaatan seda seltskonda ja lähen oma teed.
Ja nii kordus see päevast päeva. Kui algul üritasin distantsõppes õppida ja saatsin nii mõnedki tööd õpetajatele õigel ajal ära, siis pikapeale tüdinesin ja mõtlesin, et milleks. Pigem naudin vabadust. Ja nii ma tegingi. Ma ei õppinud üldse, isegi ei mõelnud koolile.
Elu jätkus õues, kus oli mõndagi põnevat. Vähemalt esialgu. Pinget pakkus politseiga n-ö võidujooksmine. Meie, nüüd juba mitmekesi, olime päevast päeva korrakaitsjate huviorbiidis. Küll nad sõitsid meile autoga järele, sageli püüdsid meid joostes, sest meie, tundes Siimustit, oskasime alati kuhugi varju lipsata ja politseiametnikud pika ninaga jätta. Alati olid õnneks meie jalad kiiremad. Adrenaliin oli laes. Jooksime suhteliselt kaugele välja Siimusti karjääri taha, kuhu nad meile sageli järele ei jõudnud. Pärast said nad meid küll enamasti kätte, tehes hoiatuse, ja nii mitmeid-mitmeid-mitmeid kordi, mille järel pidime alati laiali minema. Meile oli niisugune hoiatus kui hane selga vesi.
Aga mis teeb tuul müürile. Kõik kordus. Meid löödi isegi jalkaplatsilt ja korvpalliväjakult minema. Ükskõik, kuhu me ka ei läinud, oli politsei meil kannul. Ka eraautoga, mida me algul kahtlustada ei osanud, aga seda huvitavam oli. Muutusime hulga valvsamaks ja vajadusel andsime aga jalgele valu. Seesugune trall kestis koroona lõpuni.
Pikapeale muutusin politseile lausa omapoisiks. Mind kõnetati nimepidi, seda nii Siimustis kui ka Jõgeval. Meile kõigile lubati trahvi teha, paarile tehtigi, kes vastu hakkasid ja eriti ülbelt võimuesindajaga käitusid. Mõnelgi korral mõtlesin oma tegevuse mõttetusele, aga ikka veel tõmbas see mind. Kuni meil ka bussiga sõitmine ära keelati, nii et Jõgevale sõidul oli ka kriips peal.
Salakesi olin üsna mitmel korral varemgi isekeskis Stuudiumit uurinud, kus õpetajad kirjutasid: “Igor, kas sa mulle mõnda tööd ei saa ära teha?” või „Igor, peatselt algab suvepuhkus, hakka nüüd ruttu tööle ja saada oma tegemata tööd ära, Sa ju suudad“. Mul isegi oli mõte midagi ära teha, aga asja sest veel ei saanud. Kuni ühel päeval leidsin end arvuti tagant õppimast ja töid saatmas. Hea oli lugeda õpetajate positiivset tagasisidet ja tunda end tegijana. Mulle isegi hakkas see meeldima. Nii töötasin edasi, kuni mind kutsuti kontaktõppesse klassi lõpetama
Tahe 8. klassi saada oli suur. Käisin kolm korda nädalas koolis ja õppisin veel kodus ka. Kogesin iseendaga rahulolu ja tundsin, kui hea tunne on millegagi hakkama saada. Mind kiideti. Enamik õpetajaid oli üllatunud, kui kiiresti ma taipan ja nii ma 7. klassi lõpetasin ning edukalt 8. klassi jõudsin. Veendusin, et rahulolul on mitu nägu, mina nägin parimat. 8. klassis läheb mul väga hästi.
GÜMNAASIUM
ANETE PUUSTA Viljandi Gümnaasium XI klass
TOORELT VÕI KEEDETULT
Toas levis mõnus kuklilõhn. Usin perenaine oli otsustanud sooja supi kõrvale ka maitsvaid kukleid küpsetada, et argiroale pidulikum hõng anda. Ülejäänud pererahvas istus juba mullast puhtaks pestud kaelade ja kätega laua ääres, kuni ema kuklid ahjust välja võttis ning need sööjate ette lauale asetas.
„Mmm…” tõmbasid lapsed ninaga õhku, „lõhnab imeliselt!”
Peremees tõusis toolilt ning hakkas auravat suppi laste ette kaussidesse tõstma. Maatööst ja värskest õhust olid kõigi kõhud juba ammu korisema hakanud.
„Kole lugu! Kole lugu! Kole lugu!”
Suppi jagades märkas peremees silmanurgast puuris istuvat papagoid, kes peremehe liigutusi tähelepanelikult pealt vaatas.
„Vaene papagoi – mõtleb vist, et tema on järgmine,” vangutas talumees pead. „Oleks pidanud linnu ikka söögi tegemise ajaks teise tuppa viima!”
„Ah, mis sa muretsed,” lohutas perenaine teda, jaotades tuliseid kukleid, „looduses need asjad lihtsalt nii käivad. Kes on vigane, satub ikka teistele saagiks – vahet pole, kas siis toorelt või keedetult.”
„Keedetult! Keedetult!” hõikas papagoi järgi.
„Jah, eks ta ole…” ohkas peremees mornilt. Äsja supiks sattunud kukk oli olnud taluperele tubli sõber ja abiline, kuniks ta kord õnnetult jalga pidi traataia vahele kinni jäi ning ennast seeläbi pöördumatult vigastas. „Ega sellest haigest kukest poleks meile vist tõesti enam kanakarjas asja saanud.”
Talupere lürpis isukalt suppi ja haukas värskeid kukleid peale. „Igatahes teenis vaene kukeke ennast ikka tõega välja, sest supp on imemaitsev!” nõustusid nad kõik.
„Imemaitsev! Keedetult!” siristas ka kirju papagoi.
***
Järgmisel päeval otsustas taluperemees minna turule, et mõne naabertaluniku käest omale uus kukk soetada. Arvukas kanakari ei saa ju nüüd ometi juhita jääda. Niisiis seadis peremees juba hommikul sammud küla poole, et asjaga kiirelt ühele poole saada.
Juhtus aga nii, et kui talumees autoga teele asus, läks see poole tee peal katki ning abi ei olnud korraga kusagilt võtta. Pealegi oli hetkel tähtsam jõuda turule, et enne teisi mõni ilus kukk endale vaadata. Niisiis otsustas mees, et helistab tuttavale mehaanikule, kes tema auto koju pukseeriks, ning läheb ise jala turu poole edasi.
Kui peremees lõpuks jalgsi turu peale jõudis, oligi suurem ostlemise tipptund juba möödas ning tahetum kraam ostetud ning otsas. Sama lugu oli laadal linnumüüjatega, kes omi tühjasid linnupuure juba auto peale tõstsid. Ainult üks mees seisis teiste asju pakkivate linnumüüjate vahel ning kõlgutas oma keha, käed taskus, kandadel edasi ja tagasi. „Selge,” mõtles mees, „temal peab veel olema kaupa alles, millest lahti saada!”
Kindlalt astus peremees kaupmehe manu, et pärida ilusate kukkede järele. „Tervist, külamees! Kuidas käsi käib? Täna on hea kaubapäev, või mis?”
Kaupmees noogutas külamehele viisakalt. „Pole viga, pole viga. Ainult üks lind ongi veel järel. Kui sa kiiresti otsustad, võid omale saada!”
„Nonoh,” elavnes peremees, „ühe ilusa kuke järele ma täna tulingi. Eelmise pidime supiks keetma, sest vigaseks jäi. Pool teed turule käisin täna veel jalgsi maha, et uut kätte saada – õnn ei ole olnud minu poolt!”
Kaupmees kergitas valget lina, mis linnupuuri kattis, ning tõi selle alt nähtavale õlgedega polsterdatud pesa, mille veeres pikutas väike valge linnuke, pea tiiva all. Peremees vaatas hämmastunult kaupmehele otsa ja siis jälle linnu peale: „Mis see on mingi nali või?”
„Ei ole siin mingit nalja – ma ütlesin, et üks lind on veel järel ja kas ma siis sulle valetasin? Võta omale, ma annan sulle sõbramehe poolest odava hinnaga!”
Peremees silmitses jahmunult väikest äbarikku valget linnukest, kes seal üksinda puuris kössitas. „Mis mul sellise kanapojaga pihta hakata? Mul on kukke vaja – ja ilusat! Sellist, kes tugev on ja enam jalgu pidi igale poole vahele ei jää.”
„Temast peab siiski kukk kasvama! Võta ikka omale,” utsitas visa kaupmees aga edasi, „siis ma saan ka ükskord ära koju minna – ega mul peale sinu siia täna enam linnuostjaid ei tule! Tee supikski, kui muuks ei kõlba!”
Peremees kahvatus selle pakkumise peale: alles eile oli ta pidanud oma truul kanakarjusel pea maha võtma: ei tahtnud ta enam säärast kurba saatust lasta järgmisele vaesele linnukesele asja ees, teist taga osaks saada. Seepärast lausus mees hoopis: „Ei tema kõlba supikski – kaob teine ju lausa hambaauku ära. Mul on pere vaja toita,” lausus mees ja asus juba minekule, kui kaupmees talle järele hõikas.
„Oota, pea nüüd! Mis sa arvad, kui ma ta sulle täitsa ilma rahata annan? Sina jäta lihtsalt oma puur minu kätte – mul neist napib. Kas lööme käed?”
„No aga kuidas ma selle linnu siis koju peaksin viima, kui ma oma puuri sinu kätte jätan? Panen ta taskusse või?”
„Aga miks taskusse – sa mähi linnuke oma salli sisse ja võta kätte! Ta on nii väike ja väetike, et ega ta sul sealt peost ära küll ei lenda,” pakkus kaupmees lahenduse.
Peremees ohkas raskelt: kahju oli tal juba hakanud tollest väiksest sulelisest, keda eluke siiani üldse soosinud ei olnud. Pealegi, mõtles talumees, saab ta väikese kuke ju ilma rahata ja ainult selle vana linnupuuri eest, millest tal sugugi kahju ei olnud. Ehk on väike lind isegi hea lastele kasvatada anda – õpivad ka, mis tähendab kellegi eest hoolitsemine.
„No hea küll siis, lööme käed!” leppis peremees ja lasi kaupmehel väikese kuke oma kaelast võetud salli sisse mähkida, et see siis süles koju viia.
„Head teed!” hüüdis kaupmees peremehele veel auto aknast, kui kummide vilinal viimasest mööda sõitis.
***
Terve kodutee püsis pisike kukk peremehe süles vaguralt paigal ning ei teinud isegi mingit häält seal salli sees, kus ta kilomeetreid vaikselt loksuma pidi. Peremees kiikas aeg-ajalt linnu poole, et veenduda, kas ta ikka elus on. Nii vaikselt lebas lind ja kohendas vahepeal vaid oma pehmeid sulgi.
Kodus vajus peremees väsinult taburetile ning tõmbas jalast oma porised saapad, mis surisevatel jalgadel korralikult hingata ei lasknud. Lapsed kogunesid aga kohe isa ümber, et näha, mida too oli küla pealt kaasa toonud. „Näita, isa, näita! See on ju linnuke! Oi kui väike ja armas ta on!” õhkasid nad kõik kolmekesi.
Puuris kiikuv papagoi sattus samuti seepeale õhinasse ning ei saanud ka sõna sekka ütlemata jätta. „Linnuke! Armas! Keedetult!”
Ka pereema pühkis siis oma käed rätikusse kuivaks ning kummardus üllatunult peremehe käes oleva tombu kohale. „Kas see peakski olema see kukk, kelle sa meie kanakarja valvama tõid?” kortsutas perenaine kulmu. „Temast saavad ju tibupojadki jagu!” keeras ta selja ja asus uuesti pottide-pannidega kolistama.
„Aga ema, ta on ju nii armas linnuke!” mangusid lapsed. „Jätame ta endale mängida!”
„Linnuke! Armas! Keedetult!” kordas papagoi oma laulu.
„Kas teile papagoist veel vähe on?” pahandas ema. „Ega lind teile mängida pole toodud! Tema eest peate samamoodi hoolt kandma nagu väikese lapse eest.”
Peremees tõusis ühes pambuga pingilt püsti. „Sellest kukest peab ikka õige kukk saama! Toalinnuks las olla meil papagoi – vaadake ja imestage teda!” oli ka isa nõus. „Kukk peab kanakarjas hakkama saama, selleks ta on ju loodud.”
„Kukk! Kanakarjas! Toorelt!” kommenteeris lind puurist.
Lapsed palusid luba, et kukeke ise õue kanade juurde viia. Hirmus huvitav oli neile näha, kuidas kukk kanakarja juures käitub. Kuigi väike ja arg, arvas peremees, et õigem on pisikest mõõtu kukk ikkagi kohe kanade juurde viia, et see nendega ära saaks harjuda. Nii mindigi üheskoos kanaaeda ja võeti uus valge kukk enesega kaasa.
Pere pesamuna, kes oli saanud eesõiguse lindu oma süles hoida, pani linnukese nüüd kana aias tasakesi enda jalge ette maha ja astus ise sammukese eemale. Esialgu ei teinud väike kukk õieti midagi, ta nagu ei oleks märganudki, et on vahepeal teistsugusesse kohta toimetatud. Siis aga sirutas ta oma väikest jalga ja astus paar tuigerdavat sammu edasi ning tegi nokaga õhus toks-toks. „Näe, uurib oma uut kodu!” tegid lapsed vaimustuses suuri silmi.
Kära peale hakkasid kanalaudast ka uhked ja puhevil kanad välja astuma, et kaeda ega keegi neile saiapuru ette viskama pole tulnud. Oma üllatuseks leidsid kanad maitsva saia asemel eest aga väeti valge kukekese, kes aralt alles enda ümber ringe taarus. Kanadele selline asi aga ei meeldinud: nemadki said aru, et arakesest kukepojast neile liidrit pole. Selle tõestuseks kogunesid vanad linnud korraga parve ja tuhisesid siis kiiresti üle mustaks siblitud maa, et uustulnukale koht kätte näidata. Peremees aimas õnneks ohtu ning jõudis veel viimasel hetkel ehmunud kuke omale kätte haarata, enne kui kanad talle korralikult peksa oleksid saanud anda. „Ühel nädalal ma kahest kukest küll ilma jääda ei kavatse!” kurjustas ta kanadega ning ajas linnud parvest laiali, kes seepeale veel pahasemalt tiibu lehvitades ning aeda sulgi puistates vihaselt kohapeal taarusid.
„Lapsed, see kukeke tuleb meil vist ikkagi tuppa võtta,” ütles peremees kahetsevalt linnu sulgi silitades. „Kui me ta üksi siia jätame, siis löövad suured kanad vaese väikese kuke lihtsalt maha!” Hanerivis kukepoega hoidva isa järel vudisid lapsed tagasi tuppa ning rääkisid ka emale juhtunust.
„Nonoh,” vangutas ema pead, „nüüd on mul siis juba kaks toalindu, keda toita ja kasvatada.” Ema üritas anda oma häälele manitsevat kõla, aga ei suutnud temagi enam pahandada, kui udusulelise linnukese omale sülle sai. „No hea küll, las ta siis olla!” leebus ta ja tõstis kukele taldrikule hommikust järelejäänud putrugi.
„Toalindu! Olla! Toorelt, siis keedetult! Toorelt, siis keedetult!” kraaksus papagoi tekkinud vaikuses, milles kõik jälgisid väikese kuke söömist. Väikest kööki läbis suur naerupahvak papagoi kibeda sõnavaliku peale, nagu tal ikka kombeks oli.
„Oled sina aga üks erilise kõnepruugiga lind!” silitas peremees muhedalt naerda puksudes papagoi pead puuri varbade vahelt ning lasi linnul siis puurist välja kardinapuu peale lennata. Seemnetoidukarpi raputades kutsus mees linnu omale sõrmele ning lasi papagoil siis oma peost seemneid nokkida.
Ööseks tehti kukele õlgedest ase sooja ahjumüüri peale, kuhu too omale armsal viisil jälle kerra tõmbas, pea iseenda tiiva all. Väike valge kukeke oli igas mõttes erinev teistest kodulindudest, keda pererahvas kunagi enne pidanud oli, kuid selle võrra veel armsam. „Oled sina ikka üks vahva ja omamoodi kukk!” kiitis majarahvas üheskoos lindu enne magama heitmist. „Omamoodi ja eriline!” said kõik järgemööda veel linnu pead silitada.
„Eriline! Eriline toorelt!” säutsus papagoi.
***
Järgmisel hommikul ärkasid lapsed elevusega ja jooksid suisa ööriiete lehvides kööki ahjumüüri juurde, et näha, kuidas kukekesel öö oli möödunud. Lind oli aga ärganud juba enne „kukke ja koitu”, nagu öeldakse ja nakitses juba usinalt oma sulgede kallal.
„Emme, kukele on süüa vaja!” otsustas üks neist ja sikutas ema tähelepanu püüdmiseks teda seelikusabast. Tollel hommikul söödi selles majas muna ja kohupiima, mis hästi ka noore kuke menüüsse sobis. Pere pesamuna tahtis lausa oma taldrikust lindu nokkida lasta, kuid selle keelas ema tal ära, arvates, et see ei ole söögilauda sobiv ega kombekas. Niisiis sai kukk kõhu täis omaette kausikesest, mis talle põrandale asetatud oli.
Kui pererahvas oli söönud, kutsus isa ka papagoi puurist välja, et teda harjumuspäraselt oma peost süüa lasta. Mureliku pilguga uuris mees lindu. „Mulle tundub, et papagoil on mõned kirjud suled öösel välja kukkunud. Saba tundub kuidagi hõre.” Linnu puuri põhja uurides sai kõigile selgeks, et tõesti olid mõned kirjud suled džunglilinnu sulestikust puudu. „Mis viga, papagoi, kas sa oled meil haigeks jäänud?” silitas pereema linnu pead, kuid too ei vastanud midagi. Hoopis jätkas oma terade kallal nokitsemist.
„Ehk ei ole midagi viga, sööb ta ju korralikult,” tõdes pereisa ja tõstis täis kõhuga linnu tagasi oma kiige peale, kus talle ikka meeldis istuda ja oma pererahva tegemisi kommenteerida. „Natuke vaikne on ehk ainult.” Sellele ei pööranud keegi aga rohkem tähelepanu, kuna niigi üsna sõnaka linnu vaikimine mõjus pere kõrvadele puhkusena.
Väike valge kukeke, pere uusim lisa, oli aga ööga tublisti kosunud. Tugev toit ja soe pesa olid noorele kukele jõudu andnud ning nüüd asus elujõudu täis lind juba isepäi toas ringi käima. Lastel oli sellest avastusest lõbu laialt. Terve päeva said nad linnu järel käia ja teda kordamööda oma sõrme peale ronima õpetada, et temast täisväärtuslikku toalindu kasvatada, mis millegipärast aga hästi õnnestuda ei tahtnud. Mitu korda üritasid nad linnule veel süüa pakkuda, kuid tundus, et linnule käis säärane rikkalik ja tihe menüü üle jõu. Ta ei tahtnud rohkem süüa, niisiis sõid lapsed kukele otsitud keetmata kaerahelbed salamahti ise ära.
Et papagoi ennast halvasti ei tunneks, jäeti ka temale puuri uks lahti, et too saaks oma suva järgi toas ringi lennata, kui tal selleks tahtmine peaks tekkima. Sulgedest vaesemaks jäänud papagoi otsustas päeva mööda saata aga hoopis oma kiigel edasi-tagasi kõlkudes ning pealt vaadates, kuidas lapsed noort kukke kiusavad. Samuti oli papagoi ebatavaliselt vaikseks jäänud, millest õhtusöögilauas ka perekeskis juttu tuli.
„Meie eriliselt sõnaosav papagoi on täna eriliselt vaikne!” heitis pereema võileivale võid määrides nalja. „Ei tea, kas ta haub oma peas midagi eriti tabavat, et rääkida ei saa?” Laua ääres muheleti.
„Aga kas te teate, mida meie kukeke täna tegi?” kibelesid lapsed midagi ema-isaga jagama. „Väike valge kukk õppis täna kiremise ära!” Justkui laste sõnade tõestuseks laskis väike kukk siis kuuldavale ühe eriti vinge ja osava „kikerikii”.
„Nonoh, tundub, et meil on peres uus kisakõri!” naeris isa ja teisedki tema eeskujul. Nagu sellest hoogu saanud, proovis kukeke veel oma noore hääle ulatust ja tõmbas järjest veel kolm „kukeleegut”, enne kui otsustas, et tänaseks harjutamisest aitab. Papagoi ei iitsatanud aga sellegi peale, vaid kiikus hoopis mõtlikult oma õrrel kiiga-kaaga.
***
Järgmisel hommikul ärkas pererahvas suure ehmatusega mingisuguse jubeda kisa peale, mis kõlas nii, nagu kedagi jõhkralt piinataks või isegi tapetaks. Tuli aga välja, et väike kukeke oli usinalt oma kohust täitma asunud ning varavalges pereema-pereisa voodi peatsisse lennanud, et koidukiirte saabumisest oma „kikerikiiga” pererhvale märku anda. Tubli kukk ei olnud aga ainuke, kes omale pererahva äratamise ülesande oli võtnud.
Lahti jäetud puuri uksest oli öösel välja lennanud ka nukker papagoi ja kuke juurde seltsi läinud. Kui kukk oli heaks võtnud hommikutundi kisendama hakata, ei tahtnud ka uhke papagoi temast halvem olla ning kisendas omal viisil kukele kaasa.
„Ki-ri-kee-kuu-kii-rikii!” hüüdis papagoi püüdlikult kuke järgi, kuid kõlas rohkem rikki läinud raadiole sarnaselt.
„Meie papagoi on katki!” muretsesid lapsed tegelikult naeru kinni hoides.
Sellel hommikul ei tahtnudki papagoi oma puuri kiige peale tagasi lennata, vaid kõndis hoopis kuke eeskujul mööda köögipõrandat edasi-tagasi, sellelt kujuteldavaid teri nokkides. Kukk ei näinud aga pahandavat, et talle säärane austaja oli tekkinud. Ju lõid temas juba vaikselt välja loomuomased kukeinstinktid, mis käskisid tal linnuparve pea olla. Kuke algne eemalviibiv olek ja ujedus jäi iga tunni ja päevaga aina väiksemaks sedamööda, kuidas ta ise kosus ja suuremaks kasvas.
Ka papagoi oli muutunud. Lisaks sellele, et pereisa märkas muidu kireva linnu sulekihi jätkuvat hõrenemist, käis papagoi terve päeva põrandal edasi ja tagasi ning harjutas aeg-ajalt seda hirmsat kisa, mida ta hommikulgi kuuldavale oli toonud.
„Ki-ku-kerikii!” ja „Ku-kerkii-kaa!” hüüdis vaene lind, pettudes endas, et tema hüüe nii ilusasti ei kõlanud kui kuke oma. Peale nende mootorsaehüüete lind muud sel päeval enam kuuldavale ei toonudki.
Pereisal aga oli tänaseks olnud plaan taas turule minna, et sealt ära tuua kukk, kes siis päriselt ka kanakarja üleval pidama hakkaks. Nähes aga väikese valge kuke kiiret kasvu ja kosumist, otsustas ta selle käiguga veel natuke oodata, et näha, kas linnust võib veel ka kanakarja asja saada. Peale hommikust äratust oli peremees selles juba aina rohkem veendunud. „Oled sina meil aga üks eriline lind!” kiitis mees kukke.
Mida rõõmsam peremees oli kikase kosumise pärast, seda enam kasvas tema mure aga hoopis vana hea papagoi pärast, kes juba teist päeva väga imelikult käitus. Kõik olid juba jõudnud ära harjuda tema sõjaka loomuga, tegemata väljagi linnu järskudest väljaütlemistest, mille sisu ta ise loomulikult ju ei mõistnud. Pigem tegi see kõik pererahvale nalja ja heameelt, et nende lemmiklind nii nutikas ja eriline oli.
Nüüd oli papagoi aga oma iseloomu kaotamas. Enam ei kisendanud ta ohtlikke fraase samal ajal, kui pere laua ääres lõunat sõi ega soostunud varsti ka pereisa sõrme peal kõlkudes viimase peost seemneid sööma, nagu teda linnupojaks olemisest peale oli tegema õpetatud. Päevast päeva jalutas ta hoopis põrandal edasi-tagasi ja kisas katkendlikult meeleheitlikku „kikerikiid”, soostudes peatuma ainult siis, kui kukega koos taldriku pealt sööma pidi. Samuti oli papagoi kirev sulestik linnu seljast suuremalt jaolt juba maja põrandatele laiali kandunud, tehes linnu kohati hoopis paljaks.
***
Pererahva mure oma lemmiklinnu üle kasvas suurimaks aga mõne nädala pärast peale tema esimesi imelikult käitumise päevi, kui ühel hommikul lind enam koos kukega pererahvast kiredes äratama ei tulnud. Kukk oli ikka oma kohal voodipeatsis ja „kikerikiitas” usinalt, just nagu ta seda esimesel korral oli teinud. Sellest esimesest päevast saati oli noore kuke hääl hoopis valjemaks ja kindlamaks kasvanud, just nagu lind isegi oli paksemaks ja suuremaks – ilusaks ja terveks kukeks sirgunud. Tollel hommikul aga ei olnud tema kõrval saatjaks enam rikkis raadio moodi kõlavat papagoid, kes kuke häält matkiks.
Pereisa läks murelikult kadunud lindu otsima ning kergenduseks leidis ta papagoi oma puuris kiige peal istumas. Imelik oli aga see, et lind istus, pea kusagile tiiva alla surutud, ning rappis seal midagi tugevasti. Pereisa kohkus hirmsasti, kui avastas, et see, mida papagoi jõuga rappis, olid tema enda suled. Papagoi oli kogu selle aja ise oma kirjusid sulgi välja tõmmanud, mõistis nüüd peremees, kui lindu niivõrd õnnetus seisus pealt nägi.
Hirmunult kutsus peremees linnu puurist välja ning pakkus talle vett juua ja seemneid, millest lind aga keeldus. „Pole midagi teha, papagoi tuleb linna arsti juurde viia!” otsustas peremees siis ja hakkas omale kohe riideid selga ajama.
„Oota, pea! Täna on ju laupäev – kõik loomakliinikud on kinni!” tuletas murelik pereema talle meelde. „Tuleb kõigepealt ikka mõni teine linnuomanik kohale kutsuda ja vaadata, mis tema asjast arvab,” pakkus ta.
Peremees otsustaski helistada tuttavale linnukaupmehele, kelle käest ta väikese valge kukegi soetanud oli. Ehk oskab tema midagi abistavat imelikult käituva papagoi kohta öelda. Kaupmees tuligi mõne aja pärast ning võttis istet polsterdatud köögitoolil, mida talle lahkelt pakuti. Suur oli aga linnukaupmehe üllatus, kui märkas sealsamas oma jalge ees siblimas suurt ja ilusat, täies elujõus kukke.
„Kas see on seesama rääbakas kukepoeg, kelle te minu käest saite?” tegi ta suuri silmi. „Ma poleks osanud pakkudagi, et temast nii ilus lind kasvab. Oleks ma teadnud, poleks nii lihtsalt teda ära andnudki. Miks ta teil ikka toas on? Tema suuruse ja uhkuse juures võiks ta juba ammu kanakarjas olla!” ütles ta kindlalt.
Peremees kohmetus. „Noh, ta on meile siin juba armsaks saanud. Ei raatsinud nagu teist enam õue külma kätte viia, kui ta on harjunud toas pliidi ääres magama ja taldriku pealt kaeraputru sööma,” kogeles ta.
„Misasja? Kannate kukele kandiku peal putru ette? Panete ööseks teki ka peale veel või? Kes teil siis kanakarjas on?” pani külamees rusika lauale.
„Ega polegi praegu tegelikult kedagi,” otsustas perenaine ka pool süüst enda kaela võtta. „Viimane kord, kui me väikest kukke kanadele näitasime, oleksid need ta vaeseomaks peksnud.”
„Viimane kord – viimane kord muidugi oleks!” osatas kaupmees. „Niisugust kukke on praegu juba ammust patt toas pidada! Veel täna päev peate ta lauta viima!” jäi viimane sõna teadjamale linnupidajale. „Kus teil see haige papagoi siis on?”
Araks tõmbunud talurahvas taandus papagoi puuri eest, tuues nähtavale tolle vaese rapitud linnu. „Kirikikii!” ütles ta seepeale.
Külamees hüppas toolilt püsti ja astus kahe pika sammuga papagoi juurde, imestades selle justkui peksa saanud kogu. „Ei no linde teie peres küll pidada ei osata!” ütles ta esialgu ainult. Kaupmees tegi puuri ukse lahti ja pistis oma sõrme linnu ette, et too sinna peale roniks. „On ta teil õpetatud?” küsis mees, kui papagoi tema sõrmele lennata ei tahtnud.
„Vanasti ikka sõi alati ainult minu peost ja oskas sõnu järgi öelda,” tõdes peremees.
„Tule, kutsu ta puurist välja!” astus külamees eest ära.
Peremees astuski papagoi puuri juurde ja lasi linnul omale sõrme külge klammerduda. See oli üks vähestest asjadest, mida lind nende tumedate nädalate jooksul ära põlanud või ära unustanud polnud. Talu peremees oli papagoi lemmik, just nagu papagoi oli peremehe oma.
„Nii väga hea, näita ta mulle ette!” lasi külamees peremehel linnuga maha istuda, et teda korralikult valguse käes vaadata. „Tal on kõvasti sulgi puudu,” tõdes külamees ninal prille kohendades, „aga nahal mingisugust löövet ega kärnasid ma ei näe. Ma pakun, et suled ei ole nahahaiguse tagajärjel välja langenud.”
„Me nägime täna hommikul, kuidas ta neid ise omal nokaga välja tõmbas,” noogutas peremees mornilt. „Tegelikult panin ma juba kohe tähele, kui tal sulgi vähemaks hakkas jääma, aga ei osanud kahtlustada, et ta neid omal ise välja nokib.”
„Millal ta sedasi tegema hakkas?” vaatas kaupmees äkki järsult peremehele otsa.
„Noh, nii mõned nädalad tagasi juba tegelikult,” meenutas pereisa. „Umbes siis samal ajal, kui uue kuke võtsime.”
„Ja ta tuppa jätsitegi…” ei saanud külamees torkamata jätta. „Nonoh, siis on minule asi selge!” Külamees pani prillid karpi tagasi. Pererahvas jälgis tema liigutusi tasa ja pingsalt, oodates suurt avaldust, mille kaupmees pidi kohe tegema. „Teie papagoil on stress. Ma pakun, et see on tingitud sellest samast kukest siin, kelle patjadega polsterdatud pesa ma siin pliidi ääres näen.” Külamees pidas mõjuka pausi, mille kestel kõik korraga kuke uhket laste meisterdatud ja kaunistatud pesa silmitsesid.
„Aga mille põhjal sa seda järeldad?” imestas perenaine pead viltu keerates.
„Noh, alustame kasvõi sellest, et teie lõunamaine papagoi ütles mulle tervituseks kikerikii!” muigas ta. „Papagoile on ilmselt tekkinud kerge alaväärsuskompleks. Tuletage hästi meelde, kas te olete kõik koos peadpidi väikese nunnu kuke ümber tiirelnud ja teda kassi kombel järgemööda paitanud. Mul on tugev eelaimdus, et olete!” puksus külamees omale nina alla. „Nagu ma vihjasin – kukele ei ehitata tuppa kulinatega pesasid ja ei visata talle lõngakera. Nad on õuelinnud, kes on loodud selleks, et kanakarja ohjeldada. Vaene õrna hingega papagoi alluski kohe tema loomuomasele ülevusele ja hakkas ise kuke moodi käituma – säh sul siis!” tõusis külamees toolilt püsti ja hakkas omale saapaid tagasi jalga tõmbama.
„Aga mida me siis teha saame?” küsis kohkunud ilmega pereisa, kelle lemmikuks papagoi oli.
„Kõigepealt viige kukk õue, nagu ma teile kohe algul ütlesin,” ohkas külamees omale palitut peale heites. „Ma usun, et sellega peaksid lahenema juba vähemalt pooled teie probleemid. Siis võite omale teise papagoi juurde võtta. Papagoid on seltsivad linnud, tahavad teisi omasuguseid juurde. Võib-olla ta ka sellepärast oli nii vastuvõtlik kuke mõjutustele, et tal kedagi vastukaaluks võtta ei olnud. Tahate omale toalindu, kellega mängida – valige papagoi, aga mitte kukk,” lausus külamees ja kergitas pererahvale kaabut, enne kui uksest välja astus.
***
Kukke mindi lauta viima kohe, kui külamees lahkunud oli. Igaks juhuks otsustati ka stressav papagoi kaasa võtta, et linnule näidata, et tal enam tarvidust kuke järgi käituda pole, kuna kukk nüüd köögist ära kolib. Algul läheneti laudale vargsi, kartes, et üks või teine lind märatsema hakkab, mida pererahva õnneks aga ei juhtunud.
Alles teist korda elus lauta külastav kukk, kes esimesel korral oli kanade käest peaaegu peksa saanud, astus nüüd mööda mustaks siblitud maad edasi nagu peremees, kael õieli. Nagu eelmisel korral, nii ka sellel korral jooksid ärevil kanad peaaegu kohe tulijaid vaatama, kuid nende kehakeel oli seekord hoopis erinev. Kui viimasel korral olid kanad asunud rünnakule, et uustulnuka alam koht kohe mutta tampida, olid kanad sel korral hoopis aupaklikumad ja hoidsid viisakat distantsi, kui nägid, et tulijaks on kukk – väärikas ja ilus suur kukk. Pererahva õnneks ei tundunud ka kukk seda jubedat minevikuseika enam mäletavat, milles ta ehk oma otsagi oleks võinud leida, kui pereisa vahele poleks astunud.
Nüüd hoidis pereisa aga kukest eemale aianurka ning balansseeris oma välja sirutatud sõrmel papagoid, keda kehaga tuulevarjus hoidis. Polnud soojalembelisel džunglilinnul ju enam õiget sulestikkugi, mis teda külma sügistuule eest kaitseks. Kõigele vaatama püsis papagoi aga vagusi ning jälgis pead nõksutades, kuidas kukk oma uute seltsiliste keskel kohanes.
Nähes, et kukk kanade keskel nüüd ilusti hakkama saab, otsustas pererahvas tagasi tuppa suunduda, et papagoi ruttu sooja saaks. Toas tõusis papagoi aga kohe peremehe sõrme pealt lendu ning maandus kõrgele kardinapuu peale, kus hoolikalt oma allesjäänud sulgi kohendama hakkas. Nagu külamees oli öelnud, lahenesid pooled pererahva probleemid juba kohe pärast kuke lauta viimist. Enam ei olnud vähemalt muret, et linnuke kogemata põrandal siblides jala alla võiks jääda.
***
Päevade möödudes tuli tagasi papagoi endine julgus ning peagi sõi ta jälle pereisa peo pealt teri. Kuigi sulgede tagasi kasvamine võtab veidi rohkem aega, nägi papagoi vaid juba mõne päevaga tervem välja ning rikkis raadio moodi kõlavat „ki-ri-kee-kulee-kii-d” polnud linnu suust juba ammu kostnud. Nüüd püsis lind jälle vaiksena, kuid oli muus mõttes endine.
„Me peaksime papagoile vist ikka seltsilise võtma,” arvas pereema ühel päeval, kui lapsed üritasid puuri juures linnule uusi sõnu õpetada, kuid lind sellest üldse vedu ei tahtnud võtta. „Ta oli meil nii eriline lind, ta võiks ikka mõne sõna vahel poetada. Kes meid siis muidu õhtuti oma musta huumoriga naerutaks,” muigas ema linnu pead silitades.
Emotsiooni ajel, nagu selles peres asjad ikka käisid, toodigi kohe järgmisel päeval koju uus pereliige, kelleks oli samasugune kirju ja uhke papagoi, nagu eelminegi varem oli olnud. „Ei tea, kas tema ka nii nipsakas on,” naersid lapsed, kui uuele linnule esimest korda peost teri pakkusid. Laste rõõmuks võttis lind pakutud seemned hea meelega vastu.
Papagoi number üks vaatas uustulnukat algul skeptiliselt eemalt kardinapuu pealt, kuid lendas peagi lähemale, kui märkas, et lind ei olnudki sama vana kukk tuppa tagasi toodud, vaid päris uus isend, kes on pealegi papagoi nagu ta ise. Esimene papagoi lendas oma lemmikkohta puuris, milleks oli sinine õrrekiik, ning asus seal tasakesi õõtsuma, tuues kuuldavale esimesed häälitsused üle mitme päeva, mil ta oli päris vait püsinud. See häälitsus ei olnud midagi sarnast kukke matkivale „kikerikiile”, kuid ei meenutanud ka ühtegi inimkeelset arusaadavat sõna. Tundus, et linnuke siristas hoopis rõõmsalt linnukeeli.
Teine papagoi lendas varsti tema kõrvale kiigele ning nii said nad koos päris hea hoo. Veidi aega kiikunud, siristasid linnukesed juba üksteise võidu, justkui vahetades omavahel kaugeid uudiseid. Pereisa soostus varsti lindude puuri juurde astuma ning küsis pigem oma lõbuks: „Mis sa arvad, kas teine papagoi on sulle parem seltsiline kui kukk?”
Papagoid jätkasid mõnda aega siristamist, kuid esimene papagoi vidistas siis: „Parem kui kukk! Toorelt või keedetult!” Pererahvas rõkkas üheskoos naerda ja tundis heameelt, et nende endine särtsakas ja sõnakas papagoi tagasi on. Kui veab, koolitab esimene papagoi ka järgmise samasuguseks. „Oled sina meil aga üks vahva papagoi!” oli peremehe süda lõpuks rahul.
TÄISKASVANUD
ENE RAUDKATS
MU ARSTILKÄIGU!
Ma käi suure kaarega arstest müüdä. Pallu kaibad, saad nahuta, vähä käit, saad ka nahuta. 1. otsus. Lätsi Tartuhe kõrvakliikumi, et aparaat nigu logisess. Illus nuur abiline ist tõselpuul lauda ja küsüs probleemi. Ma siss kõnõle. Kaege, lugu um tuu, et ku kiäke naard, ma naara üten, ku tõse plaksutase, plaksuta üten, aga arvu ess saa, mis kõnõldi ja mille pääle riagiiri… Siss tu naane kukku kummul lavva pääle ja kostse pääle naaru, et nii hääd kaibust ole ei kiäki edesi andnu… saigi uvvemba massina, vanal oll määnegi osa kulunu… 2. osa. Kae iks, et prilli tuhmi, a arvsi, et pää käu miuidu ringi. Siss kuulut Pere Optik, et hoiat kokko 100 euri, ku tulet näide mano. Illus arstipreili nakass uurma, ku vana mu naa prilli omma. Vai jummal, kos nakass siss pahandama, nii uulmata inemine, 8 aasta vannutse prilli, ei ole indä iist uulmist… (kui ta numbrit võrrel, siss näi jo, et väega nõrga) noh siss ma lohuti tedä, et kuulge, mul oll tervis nii käest ärr, et ma uutse surma… kuna tuu jäi tulemada, siss nüit saa uvve prilli… saigi odavambalt ja naaruga pooless. Ei saa ma sotti, kuna om õige aig arsti manu longata… Lonkamisest edespidi… Raudkatsi Ene Kurõmaalt
KRISTINA RUDER
MÕELDES BETTI ALVERILE
Sulen silmad. Öö.
Päike paitab mu rinda.
Rahu on soojem.
+++
Elisabet, ae!
Sa võrratu vallatus!
Tuulearmuke.
+++
Pargipingil siin.
Räägi tasa minuga.
Kuulan, hingan sind.
+++
LUULETAJAD KOOS
Ernst Enno istus pingi pääl,
mis oli tehtud talle sääl,
kus oli tema lemmikpaik,
nüüd temast jäänud mõttelaik.
Ka Betti Alver oma soodu
on oma rahu paika loodud,
seal kõndis ta kui püha vaim,
meelt rahustas, kui hinges pain.
Ja Käsu Hans see itkes ikka,
ta hing, see soovis elu pikka,
kuid miski kuskil mustri lõi,
mis talle hoopis surma tõi.
Ei pääse keegi surmavallast,
ka mitte Ivar Ivask mullast,
me kõik siin ilmas surelikud,
ka õnnelikud, murelikud.
Me luuletajad, saatust teame,
ei heida meelt, kui minna peame,
kuid elada veel siiski vaja,
et kanda luulehõngu kaja.
TIINA SÄÄLIK
TAGASI TULIJATELE
Tasa kustusid kastaniküünlad
Su varju veel jääda sain
süütuna päikese kilde püüda
astuda sinna kus maailm lai.
Veel veidi me kevad siin kestis
koos lauldud sai hommikusse
siiski vaid värelev naer
jäi peitu kastani sisse
Kord tagasi tulen ma linna
mida ma otsin või vajan?
Siis hoopis teistmoodi hindan
siis hoopis teised on ajad
Kändugi pole sest puust
valgus on vallanud meeled
vaikus on sulgenud suud
üksindus komberdab teedel.
Üht varju ma näen
nii kirjut, et hõisata tahaks.
Siinsamas me ümber ja käes
sära ta kõigile jagab.
On punast ja kulda ja valget
sinise sära ja rohelist
palun nüüd sinult, kastan, ma andeks
et tee liiga kauaks viis.
VESIKAS
KÕVA MEES
teda võrdlemisi lihtne märgata – kõva
mees ülbet juttu oma pudrumulgust väljastab
ta ei vabanda ega ütle tere, kõva
mees helkurit ei kanna, käsi ei pese
kui olukord on ärev ja mitte natukene
siis kõval mehel väljaheide pole vedel
isegi, kui kogemata ütleb “redel”, kõva
mees oskab purjetada elumerel, kõva
mees teeb seda, mida kõva mees tahab
hunnikutes laga jätab metsa alla maha
kõval mehel taskus alati on raha, kuid kui
tasuda on vaja võlgu, alati teeb nahad
kõval mehel alati on palav, jope-
hõlmad eest lahti, salli kaela pole vaja
kõva mees ei vaata taha ega näita suunda
sest kõvad mehed peale enda kedagi ei kuula